Erika Salumäe

Tiit Lääne

Iga olümpiavõitja on eriline ja kordumatu. Nagu on sootuks erinevad ka teed, kuidas olümpiavõitudeni on jõutud. Kahekordse trekisõidu olümpiavõitja Erika Salumäe sporditee on aga kindlasti üks erakordsemaid. Samas ka õpetlikumaid tõestamaks, et kõik on meie endi kätes.

Tiit Lääne

Erika Salumäe

Elu on vГµitlus nagu tippsport

Kui vaatan tagasi oma sporditeele, siis olen saavutatuga väga rahul. Need aastad, mis olin tippspordis, kujunesid minu jaoks õnnestunud tööaastateks. Suutsin endast kõik anda ja realiseerida minule antud võimalused.

Alustades sporditeed, ei seadnud ma endale kunagi konkreetset lõppeesmärki, et tahan kindlasti tulla olümpiavõitjaks. Võtsin sporti päevpäevalt. Tegin erinevaid spordialasid, rajasin üldfüüsilist põhja, sain tugevamaks nii kehalt kui vaimult.

Minu jaoks oli samm edasi kas või siis, kui sain ühe toidutalongi päevas juurde.

Selle eest, kuhu ma lõpuks jõudsin, olen tänu võlgu paljudele headele inimestele, kes mind erinevatel etappidel aitasid, minusse uskusid ja lootust sisendasid. Igaühel neist oli oma roll minu arengus mingil kindlal ajaetapil.

Olen alati veendunud olnud, et saatus viib meid tahes-tahtmata kokku inimestega, keda me vajame, kellelt saame elus midagi juurde. Ühed lahkuvad meie teelt, teised tulevad. On aga neid, kelle osa jääb alati tuntavaks ja määravaks.

Vaadates aastatele tagasi, on minu olümpiavõitudes kõige suurem teene olnud Endla Peetsil, Vello Kadel, Jüri Kalmusel, Tiit Koitnurmel ja Vladimir Leonovil. Tänu neile jõudsin sporditippu, vallutasin kahel korral olümpiapoodiumi, püstitasin maailmarekordeid, sest nemad uskusid minusse.

Uskusid ja aitasid mind siis, kui paljud need, kes võinuks mind aidata, kahtlema lõid ja selja keerasid. Täna olen ka neile kõik andestanud. Andestanud kui võitja, kes suutis tõestada oma tee õigsust.

Nüüd tahaksin kõigile soovitada, et ei maksa karta eksimisi. Ei tohi põdeda eile tehtud vigade üle, vaid tuleb vaadata ette. Liikuda edasi. Elu on liiga üürike, et möödunu kahetsemisele elada. Just sport andis mulle karastust ja julgust langetada otsuseid ning edasi liikuda ka eksimuste kiuste, võidelda lõpuni.

Elu ju ongi üks suur võitlus (võistlus) maa peal. Siia sünnitaksegi selleks, et võidelda. Milliseks kellegi jaoks see võitlustee kujuneb, selle algstaadiumi määrab saatus. Kohta ja aega, kus me sünnime, ei saa ise valida. Alguse otsustab meie eest keegi teine.

Kõik, mis me hiljem teeme, on meie endi kätes ja siis on kõik võimalik. See sõltub ainult meist. Sport on parim vahend end elu võitlusteel kehtestada ja realiseerida.

Olen veendunud, et ka olümpiavõiduni jõudmine on kinni tahtmises ja soovis. Kui ollakse valmis selle nimel päevast päeva tööd tegema, on iga eesmärk alistatav. Ka olümpiavõit.

Erika Salumäe,

kahekordne olГјmpiavГµitja

Erika Salumäe erakordne tee

Iga olümpiavõitja on eriline ja kordumatu. Nagu on sootuks erinevad ka teed, kuidas olümpiavõitudeni on jõutud. Kahekordse trekisõidu olümpiavõitja Erika Salumäe sporditee on aga kindlasti üks erakordsemaid. Samas ka õpetlikumaid tõestamaks, et kõik on meie endi kätes.

Erika Salumäe lapsepõlve ja noorust ei oska paljud meist kindlasti ette kujutada. Karta on, et enamik meist oleks nendes katsumustes alla andnud. Tema, vastupidi, muutus tugevamaks. Aasta-aastalt aina tugevamaks. Otsis oma kohta, kuni leidis väljundiks spordi ja sai olla omaette enda püüdluste, otsingute ja tõestamistega.

Talle ennustati juba varases eas suurt tulevikku kiiruisutajana ja pole põhjust kahelda, et ka selle tee valimisel jõudnuks Salumäe absoluutsesse tippu. Erika usub seda tänagi, uskus ka siis, kui viimasel taliolümpial istus kiiruisutamishallis ja vaatas Torino olümpiavõistlusi. Sest just kiiruisutamine ja olümpiavõitja Ants Antson olid aastaid tema spordilemmikud.

Kui aga võimalused avanesid teisel alal, jalgrattaspordis, võttis Salumäe maksimumi välja sealt. Alles 18-aastaselt spetsiaaltreeningutega alustanud spor