Г–Г¶bikut ei tohi reeta. Rein Marani elu filmides

Alo LГµhmus

Kinomehed imestavad ja lõõbivad tihti selle üle, miks Rein Maran oma soliidse ea kohta nii erakordselt nooruslik välja näeb. Seletus on, et siis, kui ta jälgib kusagil roostikus linde, passib puu otsas hunti, ilvest või kotkast, aeg tema jaoks seisab. Ja loodusfilme on ta teinud juba üle 40 aasta. Rohkem kui poolsada filmi – ühe mehe elutööks on seda arvatavasti küll ja küll. Rein Marani filmid ei ole klassikalised loodusfilmid, ammugi mitte võrreldavad nende loodus(filmi)sarjadega, mida kannab vaatajani tänane televisioon. Need filmid on omaette nähtus. Tema filmid on ühelt poolt nähtuna kirju ja kogukas kimp Eestimaa looduse lugusid, nüüd vaata, et juba lahutamatu osa eestlase loodusekujutlusest. Ja teisalt annavad need filmid kokku mingi peegelpildi selle maa rahva mentaliteedi süvahoovustest. Jaak Lõhmus filmiajakirjanik Raamatu lehekülgedelt saame lugeda, kuidas see suur filmikimp on valmis saanud ja mis filmide tegemise juures sündinud… Peale inimestest filmitegijatega seotud anekdootide räägib Maran ka sügavamatest, müstilisevõitu momentidest, millega ta looduses on kokku puutunud: soogaasidest moodustunud „rabaneitsite” tants, peopesal puhkava rästiku soojus, haavatud kajaka pilk.

Algus

Ma pean filmi õnnestunuks siis, kui mõte või tunne, mida sa tahad filmis edasi anda, ei ole tingimata välja öeldud filmis kõlavas tekstis, vaid kujuneb filmi vaatava inimese peas. Siis on eesmärk saavutatud. Seejuures ei pea ma ennast, jumala eest, mingiks kuulutajaks. Paremal juhul olen vahest olnud mõnede mõtete tekitaja või mõnele aspektile tähelepanu juhtija. Lõppude lõpuks olen ma kõige tavalisem, suhteliselt keskpärane inimene. Kõike seda, mida mina olen suutnud looduses märgata, suudab tõenäoliselt märgata iga teine ka. Ma ei näe selleks mingit takistust.

Kuid mГµnikord seab elu inimesele ette kГјsimuse: "Olla vГµi mitte olla", just nagu Hamletile omal ajal. VГµib-olla Гµnnestub mГµnel inimesel oma elu niimoodi Г¤ra elada, et seda kГјsimust ei tekigi. Minu ette on ta kerkinud Гµige mitu korda ja ma olen jГµudnud vastuseni: olla. Ja olla just nii, nagu ma olen.

Aga sedagi suudab igaГјks.

Mind kujundasid ja mu tee määrasid need sündmused, mis ma oma elu jooksul läbi elasin. Ma tahtsin minna filmiinstituuti õppima kohe pärast keskkooli lõpetamist. Mul oli selleks isegi kokkulepe olemas, sest toona pidi Moskvasse Üleliidulisse Riiklikku Kinoinstituuti õppima pääsemiseks olema kohaliku nn kinematograafiakomissari soovitus. Ma olin suur fotohuviline ning esitasin oma proovitööd Eesti NSV kinematograafia ministri asetäitjale Vladimir Tombergile, Venemaa-eestlasest rindeoperaatorile. Tema vaatas mu pildid üle ja ütles: jah-jah, küll-küll.

Loodusfilmide kangelased muutuvad filmimise ajal mulle omaseks ja lähedaseks nagu mõni inimene, kellega oled väga hea tuttav ning juba kelle nägemine üksi tekitab sisemise rõõmsa oleku.

Ent kui keskkooli lõpuaeg kätte jõudis, olid ajad juba kurjad. Mul ei õnnestunud keskkooli enam tavakoolis lõpetada.

Kui ma lõputunnistuse ja piltidega uuesti ministeeriumisse läksin, oli Tomberg kuhugi lõunasse puhkama sõitnud. Keegi ei teadnud mitte midagi, keegi ei mäletanud mitte midagi. Ja mind ootas hoopis kutse sõjakomissariaati.

Ma ei suhtunud ajateenistusse minekusse kuigi entusiastlikult, ma tahtsin hirmsasti edasi õppida. Ütlesin ka komisjonile, et soovin minna õppima Moskvasse kinoinstituuti. Miskipärast jooksutati mind mitu korda erinevate tervisekomisjonide vahel – siis ei saanud ma veel aru, miks – ja seejärel pakuti välja: kui te tõesti õppida tahate, siis võiksite sõjaväes aerofotot ja raadiolokatsiooni õppida. Lõpetate sõjakooli ära ja võite rahulikult minna kinematograafiat edasi õppima…

Selles vanuses arvavad kГµik inimesed, et nad on kohutavalt targad, kuigi tegelikult minul seda tarkust siis kГјll eriti palju ei olnud. Niisiis mГµtlesin, et vГµiks ju tГµesti aerofotot Гµppida. SГµitsime koos nelja poisig