Tee viib järveni

Helga Pärli-Sillaots

Varalahkunud andeka naiskirjaniku Helga Pärli-Sillaotsa (1912 – 1939) romaan “Tee viib järveni” ilmus esmatrükis 1940.a ja on tänaseks muutunud bibliofiilseks harulduseks. Autori sõnutsi olnud selle kirjutamise tõukeks unenägu, milles kõlanud tulevase romaani pealkiri; lisaks on selles ka muljeid ja elupilte kirjaniku suvitussuvest järvedekaunis Rõuges. Muus on tegu fantaasiaga. Noor, edukast lauljannakarjäärist unistav Hele Karste saabub koos eaka abikaasaga vaiksesse alevikku suvitama. Kohtudes seal aga oma kooliaja sümpaatiaga, kes kandideerib kohaliku kiriku pastori kohale, elab naine mõne lühikese päeva jooksul läbi tundetulva ja jõuab endas uuele selgusele.

Helga Pärli-Sillaots

Tee viib järveni

Tee viib järveni

Professor Peeter Karste loeb veel kord üle oma reisipakid. Neid on seitse. Ta püüab seda arvu meeles pidada, sest mis siis, kui ta mõne paki unustab ja omnibuss ta varandusega edasi sõidab? Muidugi on mitmesuguseid võimalusi sõidukisse unustatud pakkide tagasisaamiseks. Kuid sellised head võimalused ei seltsi harilikult Peeter Karstega. Tal on juba kogemusi niisuguseis asjus. Kui Peeter Karste näiteks rongile rutates leiab, et ta on unustanud vihmavarju, siis sellele järele minnes unustab ta harilikult kohvrid. Ja kui ta siis veel kord tagasi läheb, et kohvreid tuua, siis unustab ta jälle vihmavarju. Aga kui ta mõnikord siiski niihästi vihmavarju kui ka kohvritega rongile jõuab (muidugi mitte enam sellele, millele ta kord hakkas minema), siis unustab ta selle tähtsa eseme – vihmavarju nimelt – vagunisse varna. Pärast mitmekordset telefoonimist sõlmjaamadesse teatatakse talle viimaks piirilinna raudteejaamast, et teatud rongist on leitud kolm vihmavarju, mis kõik on paigutatud sama piirilinna raudtee-leiubüroosse, kus peale juba mainitud kolme vihmavarju olevat veel nelikümmend kolm sama liiki eset, millede hulgast härra professor võivat lahkesti oma otsida. Võib-olla leidub iga suurema jaama leitud asjade osakonnas mõni Peeter Karstele kuuluv vihmavari? Seepärast ongi Peeter täna nii ettevaatlik. Vähemalt suvitama sõites tahab ta ilma äpardusteta pärale jõuda.

Ja ongi nii, et Peeter saab täna kõik oma seitse pakki koguda, enne kui omnibuss edasi sõidab. Esimest korda sõidukist välja astudes ta muidugi unustab vihmavarju, kuid ta märkab seda varsti. Üldse on see vihmavari tüliks. Saju ajal ei kasuta Peeter teda peaaegu kunagi, sest ta unustab, et see ese tal kaasas on. Teinekord läheb Peeter meelega välja ilma varjuta. Tema arvates ei või sel päeval mingil tingimusel sadama hakata. Kuid siiski tuleb Peeter koju särgini läbileotatuna. Järgmisel päeval on hommikuses taevas pisikesed pilvekesed ja Peeter võtab võidurõõmsalt varju kaasa. Lõuna ajal kõmbib ta kõrvetavas päikeses tagasi ja inimesed, kes teda näevad, muigavad: imelik vanamees, kannab sellise kuumusega vihmavarju kaasas. Ja kodus avab ta noor naine Hele-Mall heledalt naerdes ukse ja naerab veel kaua, lõbusalt ja nakatavalt ning ütleb:

„Peeter, noored lilletaimed aias vajavad vett. Homme peaksid sa ilma vihmavarjuta välja minema.”

Peeter teeb solvunud näo, kuid kaua sa ikka mossitad, kui su kõrval naerdakse nii armsalt ja nooruslikult. Peeter oskab juba nooruslikkust hinnata. Ta ise on varsti kuuekümnene, kuid see naerja, sel puudub veel mõni aasta kolmekümnest.

Sellest naerjast mõtleb Peeter Karste, kui ta seisab aleviku postkontori ees ja kui talle meenub, et pansionist lubati eile keegi omnibussi vastu saata, keegi, kes aitaks härra professori pakid kohale viia. Peeter vaatab ringi. Ta ei märka kedagi, kes võiks teda oodata. Ainult üks umbes kümneaastane plikake astub arglikult ta juurde ja küsib: „Kas pansioni?”

See ongi siis see abiline. Temale ei julgeks Peeter anda muud kui oma kГµige kergema paki. Kuid plika muutub julgemaks, haarab Peetrilt poole kandamist ja asub minema. Ega tema ole mГµni linnaplika, kes selle vГµi teisega ei saa hakkama!

„See tee viibki järveni, kohe meie maja