Minu Bulgaaria. Magusad tomatid ja hapud viinamarjad
Janek BalГµnski
Maandun lennukiga öises Sofias üheskoos sõber Askoga. On 2005. aasta 25. september. Lohistame oma kohvrid vanast väsinud terminalist välja ja kohtume kamraad Pärlaga. Lämmatav soojus tervitab uksel ja sunnib joped kotisangade vahele. Miski ei viita sellele, et viis aastat hiljem maksan siin riigis 60 inimesele palka ja olen bulgaarlastega suureks sõbraks saanud. Äkki tundume endale hirmus targad. Me ju teame täpselt, mis siin riigis järgmistel aastatel juhtuma hakkab. Kohe-kohe saabub siia Euroopa Liit, kõik saavad rikkamaks, korruptsioon ja kuritegevus kaovad, inimesed saavad kultuurseks, sportlikuks ja ausaks. On selge, et just nüüd ja just siin tuleb midagi ette võtta. Ettevõtte alustamine on üsna romantiline periood. Koduigatsus tekib pärast kolme kuud. Suur stardierutus ja seiklusjanu kaob lõplikult alles teisel aastal. Uue ettevõtte romantika saab mööda kolmandal-neljandal aastal. Uhkustunne käima saadud ettevõtte üle ei kao kunagi. Nii nagu kogu Bulgaaria on täis vastuolusid, erinevad ka eestlaste mälestused. Ühele eestlasele on see sooja rannaliiva, puuviljakompottide ja magusate tomatite, teisele aga valede, raha kaotamise ja hapude viinamarjade maa. Janek Balõnski
Janek BalГµnski
Minu Bulgaaria. Magusad tomatid ja hapud viinamarjad
TГ„NU
Tänan sõber Pärlat, kes mind sellesse kümneaastasesse seiklusesse kutsus, ning sõber Askot, kes sellel teekonnal igas mõttes ellu jääda aitas. Ilma teieta poleks olnud Bulgaaria esimest külastust, seal loodud ettevõtteid ega ka seda raamatut.
Tänan oma naist Kätlinit, kes on kannatanud välja need reisid ja alati oodanud oma meremeest koju tagasi. Aitäh, et oled hoidnud pere koos läbi kõigi sündmuste ja elanud mulle kaasa. Aitäh usalduse eest neile, kes minuga koos investeerisid ja aitavad StroyRenti edasi arendada.
SISSEJUHATUS
2006. aastal sõitsin esimest korda Bulgaariasse Sofiasse sõbrale külla. Mitmesuguste sündmuste tulemusena juhtus nii, et neli kuud hiljem olin oma senise ameti maha pannud, investeerinud kõik säästud Bulgaariasse ja asunud käivitama ettevõtet, mis töötab siiani. Kaheksa aastat kestnud ja aina jätkuvast seiklusest olen siia raamatusse kirja pannud huvitavamaid palasid nii sellesse riiki loodust nautima sõitva Eesti turisti kui ka pikemale lähetusele mineva töötaja jaoks.
Bulgaaria on andnud mulle nii kultuurilisi kui ärilisi uskumatuid kogemusi. Ta on olnud minu suurim rõõm ja mure. Andnud perele leiva lauale ja sellesama pere peaaegu lõhkunud. Olnud minu elu igas mõttes.
Teisel sealviibimise aastal õppisin ära bulgaaria keele. Pärast seda avas riik mulle oma südame ja hinge. Õppisin tundma kolleegide ja sõprade perekondi, osalesin nende elus, nägin kõrvalt õnne ja õnnetust. Selle isikliku rännaku olengi siia lihtsa ja kerge lugemisena kirja pannud.
Успех. Ciao!
Edu. Kohtumiseni!
VГ„IKE VГ„RSKENDUS
Maandun lennukiga öises Sofias üheskoos sõber Askoga. On 2005. aasta 25. september. Lohistame oma kohvrid vanast väsinud terminalist välja ja kohtume kamraad Pärlaga, kes on meile mingi vana panniga vastu tulnud. Lämmatav soojus tervitab uksel ja sunnib joped kotisangade vahele. Natuke trügimist keset pähklimüüjaid ja varrukast sikutavaid taksojuhte ning olemegi teel.
Linn on vana, aga meile uus ja huvitav. Miski ei viita sellele, et viis aastat hiljem maksan siin riigis 60 inimesele palka ja olen bulgaarlastega suureks sõbraks saanud. Ma ei saa veel kuidagi teada, et veedan siin järgmise viie aasta jooksul poole oma elust. Kõik see on alles sündimas. Sügiseselt soe lõunamaa võtab mind vastu kui tavalist turisti. Meeleolu on mõnus ja Pärla vaimustus sellest riigist nakatab meidki. Just niiviisi, turistiraamat ühes, kohv teises käes, me järgmisel hommikul linna avastama lähemegi.
Näeme Sofia vana väsinud kultuurikeskust ja selle ees hiiglaslikku betoonväljakut, mida ilustavad 20 aastat tagasi töötanud purskkaevud. Nende pilte trükitakse endiselt koos kloostrite oma