Viktooria
Oskar LГµvi
Kolm naist" on sõjaeelse Eesti tuntud ärimehe Oskar Lõvi (1892-1977) perekonna- ja ajalooline triloogia alapealkirjadega "Alma", "Klaara" ja "Viktooria". Romaanis "Viktooria" jälgib autor suure soojuse ja kaasaelamisega peategelase Jaan Järvalase ja tema perekonna saatust Saksa okupatsiooni aegses Eestis, vastupanuliikumist, Rahvuskomitee ja Otto Tiefi valitsuse loomist ning neid põhjusi, mis viisid kodumaalt lahkumiseni 1944. aasta sügisel.
LГµvi Oskar
Viktooria
MOTO
Iga mees on oma Гµnne sepp.
В В В В Eesti vanasГµna
Aga on veel keegi, kes sepitseb
sinu Гµnne kallal ja taob seda
oma tahtmise järgi.
В В В В Autor
1
Pärast Almaga jumalagajättu Vaivara kalmistul ja oma süü pihtimist tundsin ma südamerahu, sest Alma oli mulle andestanud. Oli sügis 1941.
Kui ma viimaks koju hakkasin sõitma, seisis päike metsa ladvas ja valmistus samuti minekuks. Järsku tõmbus taevas pilve, paks hall udu kerkis idast, tõusis kiiresti üles, kattis taevalaotuse ja vajus siis kogu jõuga läände. Seal mattis ta loojuva päikese kiired tuhalinikusse ja tappis algava eha lootusetuse rüppe. Valgus oli kadunud ja pikk ning pime öö alanud.
Selles pimeduses ei saanud ma Tallinna sõita. Sinna oli ligemale kuue tunni tee ja pealegi olin ma väsinud. Suundusin suurele teele, et otsida öömaja.
Maantee oli sõjaväeveokeid täis. Need liikusid Narva taha, kus käis sõda. Raske oli edasi pääseda, pidin tihti peatuma ja tee ääres ootama. Äkki peatas mind üks vastutulev sõiduk. Sellest väljusid saksa sõjaväemundris mehed ja küsisid mult dokumente:
“Ausweis?”
Mul ei olnud mingit Ausweis’i, isegi isikutunnistust mitte. Ma polnud kunagi kandnud kaasas isikut tõendavaid dokumente, sest Eestis neid ei nõutud. Venelaste ajal küsiti küll igasuguseid pabereid, aga siis ei sõitnud ma üldse ringi ja seepärast osutusin nüüd ilma dokumentideta isikuks.
Mind rГјnnati kГјsimustega, vastasin neile julgelt:
“Miks te öösel sõidate?”
“Jäin lihtsalt hiljaks.”
“Miks te sõiduluba ei muretsenud?”
“Ei teadnud, et seda läheb vaja.”
“Kas te ei tea, et nüüd on sõda käimas?” mõnitas üks.
“Tean küll, aga see sõit oli mulle äärmiselt tähtis, ma käisin ühe tuttava inimese haual.”
“Ja teie raiskate kallist bensiini surnuaial käimiseks, samas kui Wehrmacht’ile on iga tilk kütust kallis,” noomis mind ülemuse moodi mees ja teatas, et ma ei tohi enam edasi sõita.
Mu julgus hakkas kahanema.
Patrull pidas omavahel nõu. Neile tundus minu jutt kahtlasena. Kõigepealt otsiti läbi mu auto, siis mind ennast. Et midagi ei leitud, otsustati mind viia staapi. Üks sõjaväelane istus mu kõrvale ja me sõitsime koos Narva poole. Teel katsusin küll oma kaaslasega juttu teha, kuid ta pakkus mulle ainult sigaretti ja vaikis.
Õhtul hilja jõudsime kohale. Öö oli pilkane pime ja mul polnud aimugi, kus me oleme, aga vaistu järgi otsustades peatusime kusagil Narva taga metsas.
Ohvitseri vГµi ametnikku, kes pidi minuga tegelema, polnud kohal. Mind paigutati arreteeritute ruumi. Tuli oodata hommikut.
Ruumis oli kaks saksa sõjaväemundris meest ja üks eesti talumees. Too hädaldas, et teda oli jumala muidu teel kinni peetud ja tal olevat koju minekuga tuline kiire – seal pekstavat reht ning tema läinud ainult poodi tubakat tooma. Rahustasin teda ja kinnitasin, et ka mind on asjata kinni võetud.
Meie eestikeelne jutt tundus vahtkonnale kahtlasena. Sõnagi lausumata eraldati mind teistest ja paigutati kitsasse kongi, mis oli külm ja pime. Hakkasin küll kõva häälega protestima ja uksele peksma, aga miski ei aidanud. Kuulsin, kuidas uks lukustati.
Esimesel hetkel olin üllatusest tumm. Mis see siis oli? Miks mind karistati? Hinge tekkis viha. Hoomasin äkki põlgust sakslaste vastu, keda olin alles hiljuti suure rõõmuga tervitanud ja kohelnud kui vabastajaid.
Mu süda hakkas rinnus peksma, õhust tuli puudus. Kobasin kätega ringi – ruum oli nii väike, et inimene võis seal vaevu põrandal siruli olla. Nurgast leidsin tabureti. Ei mi