Liblikasonaat
Ketlin Priilinn
Ta ütles, et ma ei sure. Ta ütles, et ma ei sure. Nii korrutasin endale mitu korda, püüdes neisse sõnadesse veidigi uskuda ja meenutada inimesi, kes kõik samuti selle haigusega on võidelnud ning selle edukalt selja taha jätnud. Neid oli ju päris palju! Ja ometi tuli mulle esimesena meelde hoopis vanatädi Krista, kes nelja aasta eest oli pärast pikka ja rasket verevähi põdemist sellele koletislikule haigusele lõpuks alla vandunud. „Liblikasonaat” jutustab noorest kolme lapse emast, kellel avastatakse ootamatult vähk. Just samal ajal kaotab tema mees töö. Need kaks korraga juhtuvat tragöödiat keeravad niigi kriisis olnud pereelu täielikult pea peale. „Liblikasonaat” on Priilinna kuueteistkümnes raamat ja ühtlasi kirjastuse Tänapäev 2009. aasta romaanivõistlusel äramärgitud töö.
Ketlin Priilinn
Liblikasonaat
Ta polnud kunagi tahtnud oma haigusest rääkida, sest ta oli arvanud, et haige on tervele midagi eemaletõukavat; nüüd adus ta, et see võib ka vastupidi olla, et haigele võib terve koguni vulgaarne tunduda, nii nagu vaesunud aristokraadile mingi uusrikas.
    ERICH MARIA REMARQUE, „TAEVAL EI OLE SOOSIKUID”
1
TELEFONIKÕNED ON SAANUD MEIE ELUS NII IGAPÄEVASEKS NÄHTUSEKS, et näib, nagu poleks kellelegi helistamisest midagi lihtsamat ja loomulikumat. See käib nii kergelt ja spontaanselt, et enamasti me isegi ei mõtle selle peale. Iga kord ei ole see kahjuks aga niisama lihtne.Vahel võib ühest ainsast telefonikõnest sõltuda terve edasine elu.
Enne seda õnnetut esmaspäeva, kahekümne üheksandat maid 2009. aastal, polnud ma veel kunagi sääraste asjade peale mõelnud. Seepärast tundsin end lapsiku ja tobedana, leiutades selle kõne edasilükkamiseks üha uusi ja uusi vabandusi. Ühel hetkel said need kõik aga otsa – hommikusöögijärgsed nõud olid pestud ja kappidesse ära pandud, Rolandi autod maast kokku korjatud ning Samuel söödetud ja magama pandud.Või kas ta ikka magas? Kuulatasin teravalt, kuid lapse toa poolt ei kostnud vähimatki heli. Igaks juhuks otsustasin siiski kontrollida. Polnud vaja, et ta hakkab nutma just siis, kui olen numbri ära valinud…
Samuel magas oma võrevoodis justkui pisike inglike.Ta oli selili, mõlemad käed üle pea ning lutsutas läbi une rahulolevalt sinist lutti, oma lahutamatut kaaslast.Tõmbasin ukse koomale ja lahkusin kikivarvul.
Uuesti kööki jõudnuna kiikasin aknast välja – ega Ada äkki tuppa ole tulemas? Ei. Memm istus ikka veel punutud toolis keset aeda ja kudus. Nägin aknast tema küürus kogu ning päikese käes vilksatavaid vardaid. Oma vanuse ja hädise oleku kohta kudus Ada hämmastavalt nobedasti.Tema jaoks polnud mingi probleem näiteks lapse sokid või kindad ainsa päevaga valmis vehkida.
Istusin laua taha ja võtsin telefoni otsustavalt pihku. Numbri olin juba tükk aega varem oma rahakoti vahelt välja otsinud ning nüüd vedeles see väike kollane märkmepaber puuviljakausi kõrval keset köögilauda. Paberil seisis seitse hooletu käekirjaga kritseldatud numbrit. Need numbrid olid pealtnäha nii tavalised ja ohutud, aga…
Kõik, otsustasin.Aitab sellest venitamisest. Ütleb ju vanasõnagi, et parem õudne lõpp kui lõputu õudus. Ma lihtsalt pidin teada saama, olgu see sõnum siis milline tahes.Teadmatus ja närveerimine oli kokkuvõttes siiski kõige hullem.
Esimesel korral vajutasid mu järsku kohmakaks tõmbunud sõrmed number kuute kogemata topelt ning olin sunnitud otsast peale hakkama.Teine katse läks õnneks korda. Kui telefon kutsuma hakkas, tõmbus mu suu kuivaks ja süda hakkas peksma nii kõvasti, et ma kartsin end ära minestavat. Hingasin sügavalt sisse, surusin oma jaheda vasaku käe otsmikule ja sundisin end rahulikumaks.
Vastati kolmanda kutsungi peale. „Doktor Kutrini kabinet,” kõlas telefonitorust keskealise naisterahva käredavõitu ning kerge vene aktsendiga hääl.
„Tere, pidin täna biopsia vastused teada saama. Enola Kirsimäe on mu nimi.”
Mu hääl kõlas endalegi üllatuseks hämmastavalt normaalselt ja rahu