Tont nr 5. KГµik Gregori ja Arnoldi jutud
Robert Sheckley
Kes ei mäletaks Robert Sheckley alatasa igasugustesse väljapääsmatutesse olukordadesse sattuvaid kangelasi Gregorit ja Arnoldit ning nende planeetide kahjutustamise ettevõtet? Kes ei mäletaks legendaarset juttu «Tont nr 5» antoloogiast «Lilled Algernonile»? Esmakordselt maailmas ilmuvad nüüd kõik Gregori ja Arnoldi sarja kaheksa lugu ühtede kaante vahel just eesti keeles Orpheuse Raamatukogu sarjas. (Orpheuse Raamatukogu, 2228-0464; 2/2016)
Robert Sheckley
Tont nr 5. KГµik Gregori ja Arnoldi jutud
TONT NR 5
«Praegu loeb ta meie silti,» ütles Gregor, surudes oma pika kondise näo vastu kontoriukse vaateauku.
В«Las ma vaatan,В» Гјtles Arnold.
Gregor lükkas ta tagasi. «Kohe ta koputab – ei, muutis meelt. Läheb ära.»
Arnold pöördus tagasi laua juurde ja ladus välja järjekordse pasjansi. Gregor jäi edasi vaateaugu juurde.
Vaateaugu olid nad meisterdanud puhtast igavusest kolm kuud pärast nende koostöö algust ja kontoriruumi üürimist. Selle aja jooksul polnud AAA Ässade Planeetidevahelisel Kahjutustamisteenistusel vähimatki tööd, hoolimata sellest, et ta seisis telefoniraamatus kõige esimesel kohal.
Planeetide kahjutustamine oli vana ja sissetöötatud ala, mille olid täielikult monopoliseerinud kaks suurt ettevõtet. Väikesele uuele firmale, mille olid asutanud kaks noort meest julgete ideedega ja hulga maksmata sisseseadetega, oli see vähe julgustav.
«Ta tuleb tagasi!» hüüdis Gregor. «Ruttu – tee hõivatud ja tähtis nägu!»
Arnold pühkis kaardid sahtlisse ja lõpetas parajasti laboratooriumikitli kinninööpimise, kui kostis koputus.
Nende külaline oli lühike, kiilaspäine ja väsinud väljanägemisega mees. Ta vaatas neid kõhklevalt.
В«Kas teie kahjutustate planeete?В»
«Just nii, söör,» ütles Gregor paberivirna kõrvale lükates ja mehe niisket kätt surudes. «Minu nimi on Richard Gregor. Ja siin on mu partner doktor Frank Arnold.»
Valge kitli ja mustaraamiliste prillidega tähtsalt mõjuv Arnold noogutas hajameelselt ja jätkas siis vanade paakunud katseklaaside rivi uurimist.
«Olge nii lahke ja võtke istet, mister…»
В«Ferngraum.В»
«Mister Ferngraum. Ma arvan, et me saame hakkama kõigega, mida te soovite,» ütles Gregor südamlikult. «Kontroll floora või fauna üle, atmosfääri puhastamine, veevarude saasta kõrvaldamine, pinnase steriliseerimine, stabiilsuse testimine, kontroll vulkaanide ja maavärinate üle – kõik, mida vajate, et muuta planeet inimestele elamiskõlbulikuks.»
Ferngraum näis ikka veel kõhklevat. «Ega midagi, ma löön siis kaardid lauale. Mul on probleem ühe minu käes oleva planeediga.»
Gregor noogutas enesekindlalt. В«Probleemid on meie tegevusvaldkond.В»
«Ma olen era-kinnisvaramaakler,» ütles Ferngraum. «Te ju teate, kuidas see käib: ostad planeedi, müüd jälle edasi – äraelamiseks jätkub. Tavaliselt hangin ma viletsavõitu maailmu ja lasen need ostjatel endil puhastada. Kuid mõne kuu eest õnnestus mul osta tõepoolest väärtuslik planeet – näppasin selle otse suurte hangeldajate nina alt.»
Õnnetu näoga Ferngraum pühkis laubalt higi.
«See on imetore paik,» jätkas ta vähimagi innuta. «Keskmine temperatuur 71° ümber. Mägine, kuid viljakas. Kosed, vikerkaared ja muud säärased asjad. Ja faunat pole üldse.»
«Kõlab suurepäraselt,» ütles Gregor. «Mikroorganismid?»
В«Ei midagi ohtlikku.В»
В«Mis tol paigal siis viga on?В»
Ferngraum näis olevat kimbatuses.
В«VГµib-olla olete sellest kuulnud. Valitsuse kataloogis on tema number RJC-5. Kuid kГµik kutsuvad seda В«Tont nr 5В».В»
Gregor kergitas kulmu. «Tont» oli planeedile kummaline hüüdnimi, kuid ta oli kuulnud kummalisemaidki. Lõppude lõpuks tuli neid ju kuidagiviisi nimetada. Kosmoselaevade lennuulatuses oli tuhandeid päikesi, mida ümbritsevaist planeetidest paljud olid asustamiskõlblikud või potentsiaalselt asustamiskõlblikud. Ning tsiviliseeritud maailmades oli küllalt inimesi, kes neid koloniseerida soovisid. Usulahud, poliitilised vähemu