Talvehommiku härmas kindakirjad
Aarne Ruben
Raamatu sündmustiku inspireerijaks on Djatlovi kuru sündmused, kus üheksa noort mägimatkajat salapärastel ja siiani selgumata asjaoludel surid, kuid romaani põhirõhk on nii tolleaegse kui pisut hilisema Nõukogude eluolu kujutamisel, nähtuna väliseestlasest diplomaadi pilgu läbi. Igor Djatlovi juhitud üheksa matkajat lähevad Põhja-Uuralis mansi hõimu pühale Surnute Mäele ning hukkuvad külmas öös seni selgitamata asjaoludel. Mingi „jõud“ sunnib neid oma telgi seestpoolt katki lõikama ja kaljujärsaku poole jooksma, kus nad saavad surmavaid vigastusi. Kõik see huvitab väga turvalises Rootsis elavat eesti poliitpagulase poega Hannest, kes valmistub diplomaadikarjääriks Nõukogude Venemaal. Jõudnud Moskvasse ja tutvunud Sovjetimaa unesarnase tegelikkusega, teeb ta oma noorusest hoolimata tähtsa järelduse: meie planeedil on kohti, kus tunned end alati ebamugavalt, ja on asjaolusid, mis on valmis rikkuma väljaarenemata psüühikaga noore inimese, kes ei taha alluda käskudele ega sundidele. Seesama Sovjetimaa on Djatlovi kuru sümboliks.
Aarne Ruben
Talvehommiku härmas kindakirjad
I
Kes kogu elu ehitab Гјhte hoonet,
lГµpetab selle rusude all.
Arvo Valton, 1980.
Kui inimesed olid telgis ahju küdema saanud ja katla tulele pannud, oli väljastpoolt kuulda lisaks tuule ulgumisele veel ka kraapivaid helisid. Zina Kolmogorova otsis matkapäevikut. Talle meeldis põhku pugenult pliiatsit krabistada.
«Siin käis jutt lumeinimesest,» ütles Rustem Slobodin, Ozjorski nooruke metalliinsener aeglaselt katlast võetud kohvi liigutades. «Ma arvan, et mansid ei hoiatanud meid ilmaasjata. See on suur mees, ahvitaoline, pealaest jalatallani karvadega kaetud. Inimest lömaks lüüa on tal käkitegu.»
«Lömaks?» naeris muidu alati tõsine füüsikatudeng Saša Kolevatov. «Ta lööb ju päris märjaks plekiks. Räägitakse, et nende mägede jalamil on alati lumeinimesi luusinud.»
«Räägitakse? Kes räägib? Nimed, aadressid…» õiendas teistest palju vanem matkainstruktor Semjon Zolotarjov. «Miks on lumeinimene selline? Kas keegi on temaga katseid teinud?»
«Oo jaa,» torkas vahele reibas naisehääl. Ljuda Dubinina magas alati ääre pool, telgisügavuses, tavaliselt käsi sõbranna käte juures. «Ma olen kuulnud, et lumeinimene muutus selliseks, nagu ta on, tänu ühe hullu professori katsetele. Tema tegi neid tavaliste inimeste peal, aga ta ei teadnud, et tema katsealuste järglastel on karvu nii palju, et neil on ka sellise pakase ja lumetuisuga nagu praegu – hoopis palav.»
«Lumeinimene on veel kõrgem kui viiekordne maja,» pistis vahele Igor Djatlov, grupi autoriteetne juht. «Kuhu ta rusikas kukub, ega siis sealt pääsu ei ole.»
Väljast kostsid lisaks purgaa ulgumisele veel ka paugud, veidrad kolinad. Pealik paotas telgihõlma. Külm ja märg lõid tal hetkeks hinge kinni. Ta süda põksus ärevalt.
«Väljas miski toimub. Virmalised on kaares, õhus oleks nagu…» Ta tõmbas pea kiiresti tagasi. Ühes tuisuga tungis telki kauglaterna võimas valgusvoog. Kohe taskulambi järel ilmus telgiavasse karvane mehenägu, habe ees, suujoon väga kitsas, karm ja jõhker. Ta ei hoidnud lampi madalas, vaid ühel joonel oma suure kaalikataolise peaga. Kuid see oli vaid hetkeks, nii lühikeseks, et naised jõudsid karjuma hakata. Keegi telgist pildistas, vastates väljast tulevale valgusele omapoolse valgusvooga. Kohe hakkasid juhtuma veel karmimad asjad.
Niisiis, võib-olla on mu avastustel teaduslik väärtus, vahest leitakse tänu minu südamekergendusele mõni teooria, aga tõenäolisem, et see jääb lektüüriks kellegi tütarlapsekambrisse. Mõne härmatanud aknaruudu taha, kust vaatavad kaks selget ja julget silma ning kust nähakse tähti.
Olin õige väike, kui juba tahtsin diplomaadiks saada. Kui hoovis seisuks läks, astusin poistele vahele, vaatasin neile silma, hoiatasin neid diplomaatiliselt. Gümnaasiumis asutasime poistega vahendusfirma. «Kalevipojast» lugesin ikka seda lõiku, milles peategelane kaht sortsi rahusta