Aeglased kuulid. Sari В«Orpheuse RaamatukoguВ»
Alastair Reynolds
Teos võitis ajakirja Locus auhinna parima lühiromaani kategoorias ning jõudis ka prestiižse Hugo auhinna finalistide sekka. See on lugu galaktilise sõja järellainetusest ehk täpsemalt sellest, mis juhtub, kui krüogeenilisest unest ärkavad tähelaeva reisijad ning avastavad, et nende laeva ei juhi keegi, selle keskarvuti on kohe-kohe üles ütlemas ning kellelgi pole aimu, kus laev asub, kuidas nad selle pardale sattusid või kuidas ülejäänud inimkonnaga ühendust võtta. Laeva asukateks on suure sõja veteranid, sõjavangid, põgenikud, sõjakurjategijad ning lihtsalt kriminaalid. Peategelane peab selles kaootilises olukorras juhtohjad haarama…
Alastair Reynolds
Aeglased kuulid
Aeglased kuulid
Mu ema oli kiindunud luulesse. Pärast minu õe surma, aga enne ootamatut teadet mu enda sõjaväkke kutsumisest, näitas ema mulle Giresuni värsse. Poeemi pealkirjaga «Hommikulilled».
See oli seadusevastane tegu.
Giresun oli Keskmaailmade ametlik sõjapoeet. Selle naise tööd olid ääremaailmades keelatud, neid peeti propagandaks. Kuid Giresun oli juba enne sõda kuulus olnud ja ema oli hankinud endale mitu tema antoloogiat. Eeldati, et ta annab need kogumikud üle mõne amnestia ajal. Ema ei suutnud seda teha.
Üks neist raamatutest oli Vavareli kingitud, sellesse oli Vavarel oma ilusa lennuka käekirjaga pühenduse kirjutanud.
Mu õel oli alati olnud ilusam käekiri kui minul.
«Hommikulilled» rääkis surmast ja mäletamisest. Armastatud inimese surmaga leppimisest, seejuures elu helgemast lõimest kinni hoides.
Tol ajal oli Giresun minu jaoks suureks lohutuseks. Kuid ma ei saanud kunagi rääkida tema töödest väljaspool meie kodu ja sõjaväkke minnes polnud mul mingit võimalust poeemi kaasa võtta. Püüdsin seda pähe õppida, ent isegi mõned lühikesed «Hommikulillede» värsid olid minu jaoks liig.
Viimaks kuulutati välja vaherahu. Paljud laevad jäid orbiidile Wembere’i-nimelise neutraalse planeedi ümber. Sõjalised ja poliitilised liidrid aktsepteerisid neile esitatud keerulisi ja vastuolulisi tingimusi. Pühalike tunnistajate ees kasutasid nad asju, mida nimetati sulepeadeks, et jäädvustada märke paberiks kutsutavale õhukesele nahataolisele materjalile, kasutades tindiks nimetatavat ollust. Sel kombel olid nad lõpetanud sõdasid juba tuhandeid aastaid.
Peate selles osas lihtsalt mu sõna uskuma. Siiski jäi üks probleem. Hüppelaevad olid ainus võimalus saata sõnumeid valgusest kiiremini, nii et uudisel kulus levimiseks aega. Esiteks ei uskunud kõik, et vaherahu on päriselt. Isegi siis, kui neutraalsed rahukaitsjad meie süsteemi saabusid, käis võitlus ikka veel edasi.
Peaaegu siis, kui kõik oli juba lõppenud, viibisin ühel neist patrull-laevadest ja sattusin oma üksusest lahku. Püüdsin taastada sideliine ja välja mõelda, kuidas pääseda tagasi meie sektorisse, kui jooksin otse sülle vaenlase karistussalgale.
Neid oli neli: Orvin ja tema kolm sõdurit. Isegi siis teadsin ma Orvinist väga vähe. Olin kuulnud lugusid sellest mehest, kes tegutses vaenlase lipu all, kuid rikkus isegi nende sõjaseadusi. Räägiti, et kui tuleb vaherahu, võtavad mõlemad pooled järjekorda, et teda kohtu alla anda. Orvin sai mu kätte ja viis mingisse punkrisse. See oli madal soomustatud ehitis, õhku lastud ja maha jäetud. See oli külm ja prahti täis, akendel puudusid klaasid. Tumepunased vereplekid seintel ja põrandal näitasid, kus Orvin oli juba ennegi inimesi tapnud.
Tema kolm sõdurit hoidsid mind kinni raudraamiga voodil, mis lehkas kuse ja surma järele. Orvin kasutas nuga, et lõigata mu püksisäär lõhki põlvest puusani. Üritasin rabelda ja jalaga lüüa, kuid sõdurid olid kaugelt liiga tugevad.
В«Hoidke kinni,В» Гјtles Orvin. Ta oli suur mees, pikem ja laiem igast minu Гјksuse sГµdurist.
Ta nahk oli toore liha värvi ja sarnase tekstuuriga. Ka tundus tema nägu pea kohta liiga väike. Paistis, nagu poleks silmad, nina ja suu päriselt proportsioonis ülejäänud osaga temast – nagu li