Rännakud murtud maal

Ivar Soopan

Sellest raamatust saab lugeda autori kolmest reisist paikadesse, mis jagasid aastail 2004–2006 ühist saatust. Kuigi kannatajaid oli veel paljude teistegi maade ja rahvaste hulgas, on selles reisikirjas kirjeldatud elu Tais, Indias ja Indoneesias. Need on paigad, mida laastas maavärin või sellele järgnenud tsunami. Tai riik langes kaosesse 2004. aastal, mil Indoneesia lähedal oli teadaoleva maailma ajaloo üks tugevamaid maavärinaid ja sellest sai alguse laastav hiidlaine. India Jammu ja Kashmiri osariigid kannatasid 2005. aastal rängalt naaberriigis Pakistanis esinenud väga tugevate tõugete tõttu. Sama juhtus 2006. aastal Indoneesia Jaava saarega. Kõigis neis loodusõnnetustes hukkus kokku üle 300 000 inimese, vigastada sai peaaegu sama palju. Autor rändas neis paigus kohe pärast katastroofe ja kirjeldab selles raamatus elu lihtsate inimeste keskel. Need on maailma rängimate õnnetuspaikade lood. Nagu ikka reisikirjades, nii leiab ka siit huvitavaid persoone, kentsakaid juhtumeid, huumorit, kurbust, traagikat ja lihtsalt mõnusat äraolemist. Raamatut ilmestab rikkalik fotovalik. Ivar Soopan on ajakirjanik, kes on 2004. aastast reisinud peamiselt sõja- või looduskatastroofi piirkondades – Iraagis, Süürias, Liibanonis, Palestiina aladel, Jordaanias, Kõrgõzstanis ja mujal. Reisidest Iraaki valmis 2008. aastal raamat Tappev uudishimu. 2010. Aastal ilmus reisiteemaline Seljakotiaabits. Soopan on kirjutanud ka kaks lasteraamatut: Kõik poisid ei saa suureks (2008) ja Head pahad poisid (2009).

Kui paradiis muutus pГµrguks

Autorilt

2004. aasta teisel jõulupühal, 26. detsembril kl 00.58,53, kui Tais oli tuhandeid lääneriikide turiste, raputas tervet maakera tugevaim löök, mida seismograafia on mõõtnud: Indoneesia Sumatra saarest läänes ookeani põhjas liikusid kaks maakoorekihti, põhjustades 9,1–9,3-magnituudise maavärina. Tundlikud mõõtemasinad tundsid seda kõikjal maailmas ja isegi Alaskal põhjustas see uusi tõukeid. USA teadlaste sõnul värises terve planeet Maa ühe sentimeetri jagu.

Maavärina tagajärjel vallandunud hiidlaine “külastas” 15 riiki, millest 14-s hukkus inimesi. Indoneesias sai surma üle 167 000 ja Sri Lankas üle 35 000 inimese, Indias 18 000, Tais üle 8000, Birmas umbes 600 (neid andmeid ei saa usaldada ja tõenäoliselt oli hukkunuid rohkem, sest diktaatorlik riik takistas teabe levikut), Somaalias ligi 300, Maldiividel üle 100, Malaisias 75, Tansaanias 13, Seišellidel kolm, Bangladeshis, Jeemenis ja Lõuna-Aafrikas kaks inimest ning Kenyas üks inimene. Kokku oli hukkunuid 230 210 ja vigastatuid 125 000. Uue elukoha pidi otsima ligi 1,7 miljonit inimest.

Maailmas on olnud suuremaidki katastroofe, kuid piinlik oleks selliseid õnnetusi võrrelda. Sõitsin tollal Taisse, et näha, kuidas riik õnnetusest taastub.

В В В В Autor

Tai politseikaater, mis jäi 2004. aastal Khao Laki piirkonna rannikul ette hiidlainele, seisab siiani 1,3 km kaugusel sisemaal ja on muudetud turismiobjektiks.

Mehed sukkpГјkstes

Saabumine

Bangkoki lennujaamas Phuketi lendu oodates olin mõnusalt väsinud. Jalad olid kanged, hambad pesemata, juuksed nagu rastapatsid ja kõht “suurepärasest” lennukitoidust kinni.

Phuketi lennuni oli piisavalt aega, et saada kosutust ühest Tai võlust – massaažist. Ja mitte niisama massaažist, vaid peamudimisest koos pesuga. Reisil olles teevad sellised pisiasjad olemise kas või ajutiselt õdusaks.

Peaaegu pikali lamades, pea kuklasse langetatult üle kausi ääre, veetsin äärmiselt meeldiva veerandtunni ja imestasin, miks pole Eestis sellist teenust kohanud. Palava ilmaga juustesse valatud jahe vesi värskendas kogu keha, teenindava naise kärmed sõrmed liikusid oskuslikult kuklajoonest otsmikuni, oma osa said kõrvad ja meelekohad. Puhas rõõm.

Teenindaja vadistas midagi sõbrannaga ja kihistas naerda. Lõpuks julges ta mind kõnetada. “Teil on nii pikad juuksed ja ma tahaksin need kangesti ära lõigata. Kas ma tohin?” küsis ta ja hakkas peenikese häälega naerma.

“Proovige a