Minu Toba. Sulgedeta indiaanlane
Mirjam Johannes
Mida tähendab olla tänapäeval indiaanlane? Päriselt, mitte mängult. Mängus jooksevad indiaanlased, suled peas, põlislaanes ringi ja peavad jahti. Päris toba indiaanlastel ei ole aga ei uhkeid rüüsid, sulekroone ega šamaanivõimeid. Nad elavad Argentina ja Paraguay piiril ning neid pole kellegi jaoks olemas. Nagu ka ülejäänud kaht miljonit Argentina indiaanlast. Toba on porine kvartal ilmetus piirilinnas. See on paik, kus loojangutaevas kumab tossavate prügikastide kohal vikerkaarevärvides. See on paik, kus laste säravad šokolaadisilmad ja kavalad muiged hetkega hingetuks võtavad. Pidin minema Lõuna-Ameerika unustatud väikelinna vabatahtlikuks, et taasavastada rõõm, millega lapsed maailma vaatavad. Toba on minu jaoks imedeilm, kus trööstitu reaalsus ligimesearmastuse maagiast kunagi jagu ei saa. Elu Tobas õpetab, et päris indiaanlaseks olemine ei tähenda sulgi ja püstkodasid, vaid kogukonda, koostööd ja jagamist. Mirjam Johannes
Mirjam Johannes
Minu Toba. Sulgedeta indiaanlane
KГµigile selle loo tegelastele
0.В PEATГњKK
MIRJAM. SISSEJUHATUS
Suurt mõtlemata kandideerisin kohe, kui leidsin oma meilipostkastist Euroopa vabatahtliku teenistuse tööpakkumise Clorindasse, Argentinasse. Wikipedia kaardi abiga tegin kindlaks, et sellise romantilise nimega linn asub tõesti kaugel Argentina põhjaosas, Paraguay pealinna Asuncióni külje all. Nunnud lapsed ja Lõuna-Ameerika – kõlab nagu plaan! Noortekeskuses mingite põnnide kantseldamine nüüd liiga keeruline ka olla ei saa. Mõeldud-tehtud-unustatud, kuni samasse kirjakasti saabus tüki aja pärast uus kiri. Projekt oli saanud rahastuse ja mina ühe tundmatu Triinu reisi- ja teekaaslaseks.
Mingisuguse Triinu orbiidile ilmumisest ma esimesel hetkel suures vaimustuses polnud. Mis saab nõnda minu suurejoonelisest plaanist „Kuue kuuga hispaania keel selgeks”, kui on keegi, kellega kogu aeg eesti keeli jutustada? Või kui ma inimesega lihtsalt üldse ei klapi? Või kui ta on palju ägedam kui mina ja leiab lastega kiiremini ühise keele? Vaimusilmas kangastusid kõik Triinud, keda elus tundnud või kohanud olen, ja otsustasin minna tulevikule vastu teadmisega, et see nimi saab ainult kellelegi väga lahedale kuuluda. Ja ma ei muretsenud jälle mitte millegi pärast.
Järgmine murelaine saabus paar päeva enne Argentinasse lendu Google Earthi uurides. Sealsed fotod paljastasid Clorinda kogu tema inetuses: sirged auklikud tänavad, kooruva krohviga majad, vähe rohelist ja palju tsementi. Ma ei ole kindel, kas kujutasin pigem ette metsikut püstkodadega džungliasulat või Püreneede mägilinnakest, aga igatahes mitte räsitud ja isikupärata karbiküla. Kõik Clorinda tänavad paistsid olevat nagu joonlauaga tõmmatud, samas hoonestuse planeerimisega ei olnud keegi väga vaeva näinud. Sel hetkel seisin ma arvutiekraani vahendusel vastamisi kõige koledama linnaga oma elus. Ja oma hirmukujutlustes ka kõige igavamaga…
Lennujaamas sõlmisime minu kõige parematele ootustele vastanud Triinuga pakti, et kui meil selles kolkas igav hakkab, paneme pillid kotti ja läheme reisima. Mina tahtsin Argentinale tiiru peale teha, samas kui Triin unistas Boliivia ja Brasiilia vallutamisest. „Elame-näeme ja jõuame kõikjale” oli meie lootusrikas deviis Frankfurdis Buenos Airese lennukile trügides.
Läksime ootusärevalt vastu uuele poolaastale oma elus. Teadsime juba Buenos Aireses maandudes, et möödub üks silmapilk, ja juba leiame end vastassuunda reisijate ridadest. Teadsime, et aeg on kaval, et enne kui arugi saame, oleme tast ilma jäänud. Aga et see nii kiiresti läheb, ei osanud uneski näha.
Clorinda on nagu „Saja aasta üksilduse” Macondo. Selline unustusse määratud linnake on maailma pärapõrgus päriselt olemas. Kõik inimesed, keda ma seal tundma õppisin, paistsid vahel liiga fiktsionaalsed, reaalsusest nii palju suuremad. Oleks suur au olla nende naljakate ja traagiliste