Smaragdsaar
Kim Ryan
See mees oli tema sõprade vaenlane. Talle anti käsk mehega lähedaseks saada, tema usaldus võita, saada teada kõik mehe plaanidest. Selles ei olnud mitte midagi isiklikku. Kuid endalegi üllatuseks kiindus ta sellesse õnnest ilma jäänud mehesse ja tema väiksesse tütresse. Ta sisenes nende ellu lihtsalt ja loomulikult, muutus kiiresti nende jaoks asendamatuks. Ühel mitte eriti ilusal ööl ta aga kadus. Kuid mees oli juba jõudnud armuda sellesse impulsiivsesse ja veidi naiivsesse, kuid nii veetlevasse naisesse. Nii ei jäägi tal muud üle, kui naist otsima hakata.
Kim Ryan
Smaragdsaar
1.В peatГјkk
“Kraadiklaas igavles riiulil. Keegi ei tundnud tema vastu huvi. Ta lebas üksildase ja nukrana ning aina ootas, millal ta jälle tõelise töö saab. Millal ta saab aidata mõnd poissi või tüdrukut. Pärast pikka ootamist tuli tema juurde doktor Rosie Trumble ja ütles:
“Mul on sulle tähtis ülesanne. Meil on vaja teada, kas väikese Ellise palavik on alla läinud või mitte.”
Ta võttis oma ülesande üle uhke oleva kraadiklaasi ja viis palatisse.”
Kraadiklaasi väike piiks vabastas Rosie vajadusest jätkata lugu tema igavlevast ametivennast.
“Nüüd on ta oma töö teinud ja võib auga riiulile tagasi pöörduda ning uut ülesannet ootama jääda,” lõpetas ta oma improviseeritud muinasjutu ja tõmbas peakangelase tähelepaneliku kuulaja suust välja.
“Sa oled peaaegu terve, Ellis, temperatuur on juba üsna normaalne. See tähendab, et lähed varsti koju.”
“Suurepärane!” rõõmustas Ellis. “Aga kraadiklaas?”
“Mis kraadiklaas?” ei taibanud Rosie.
“Peab ta jälle riiulile igavlema jääma?”
“Tal oleks päris hea meel olla riiulil oma elupäevade lõpuni, kui ükski laps enam haigeks ei jääks. Kas sina lubad, et ei jookse enam kunagi vihma kätte ilma vihmavarju ja kummikuteta?”
Ellis ohkas raskelt.
“Luban.”
“See on tore! Nüüd aga lähen ja rõõmustan su ema.”
Rosie väljus palatist ja ohkas peaaegu samamoodi nagu Ellis.
“Kuidas see teil küll õnnestub?” sosistas vanaldane meditsiiniõde, kes töötas koos Rosiega. “Mina veensin teda pool tundi kraadiklaasi suhu võtma ja ei mingit kasu. Teil õnnestus see mõne minutiga.”
“Ausalt öeldes, missis Collins, imestan ka ise, kuidas need muinasjutud mul pähe tulevad,” tunnistas Rosie. “Kes meil veel jäänud on?”
“Cedric Finigan, toidumürgitus, ja Katherine Strayton, lakunaarne angiin, doktor Trumble.”
“Alustame Cedricust, et hiljem saaks Katherine’ile rohkem tähelepanu pöörata,” ütles Rosie pärast lühiajalist järelemõtlemist.
“Ega te ole unustanud, et poole tunni pärast algab konverents?” tuletas õde Rosiele meelde.
“Aitäh, et meenutasite, kuid ma ei lähe, mul on palju tööd,” vastas Rosie süngelt.
Missis Collins püüdis naeratust peita. Ta töötas miss Trumble’iga koos sellest alates, kui noor arst Püha Bartolomeose haiglasse tuli ning oli tema iseloomu hästi tundma õppinud. Leebe oma väikeste patsientide ja nende vanematega, samas kõvem kui graniit, kui teda töö juures segati. Töös seisnes kogu miss Trumble’i elu, meditsiin oli tema saatus, tema kutsumus. Ja Rosie ise mõistis seda suurepäraselt. Elatunud meditsiiniõel oli vahel pisarateni kahju Rosiest, kelle seesama saatus oli üksildusele määranud. Millisest pereõnnest saab juttu olla, kui naine on haiglas kakskümmend tundi ööpäevas ja tunneb rohkem huvi võõraste laste kui enda omade – tõsi küll, veel sündimata – vastu. Missis Collins raputas eemalduva Rosie selga vaadates pead ja ohkas kibedalt.
Ehk õnnestub tal midagi doktor Mike Sullivaniga, mõtles missis Collins. Mees tundub olevat hea inimene, samas on ta suurepärane spetsialist.
Muiates oma mitte eriti rõõmsa mõtteuiu üle, kiirustas ta miss Trumble’ile järele. Töö ikka kõigepealt, peale selle ei olnud Rosie lubanud kellelgi sekkuda oma isiklikku ellu. Ta oli harjunud toime tulema kõigi raskus