Armastus Genfi järve ääres
Bella Swanlake
Pascal ja Denise armusid ja said lahutamatuks nagu luigepaar, keda nad Genfi järve ääres jalutades olid näinud. Kuid Denise’i eemaletõugatud austaja purustab selle idülli ja armunutele saabuvad kibedad ajad. Ainult õnnelik juhus asetab kõik jälle oma kohale.
Bella Swanlake
Armastus Genfi järve ääres
1.В peatГјkk
“Oh sa mu kaunike! Oled õide puhkenud! Tähendab, Genfi on saabunud kevad.”
Denise puudutas hellalt õrnroosasid õielehti. Just nende, justkui vahaga kaetud tulbisarnaste õite pärast nimetatigi puud tulbipuuks. Magnoolialiste hulka kuuluvate puude kodumaa on Hiina, kuid viimasel ajal olid need väga populaarseks saanud ka Euroopas, kus neid haljastuses üsna palju kasutatakse. Kevadel ei suuda imeliste valgete, kreemjate, roosade või lillade õitega puhmastest keegi ükskõikselt mööduda.
Denise Delacroix armastas just seda, pisikesele õrnroosale pilvele sarnanevat puud, mis kasvas väikesel kõrgendikul Genfis Mon Repos’ pargi värava juures. Jumal küll, tundub, nagu oleks ema alles hiljuti toonud teda, väikest tüdrukut, sellesse kuulsasse parki põõsa õitsemist vaatama.
Vaene ema! Vaene isa! ohkas Denise kibedalt.
Kaks aastat tagasi olid tema vanemad saanud Bodeni järve kohal lennuõnnetuses surma, kui pöördusid tagasi oma vanemate juurest Saksamaalt. Denise ja tema õde Catherine jäid orvuks. Nende suur, Amati tänavas asuv antiikse mööbliga sisustatud korter, mis oli ostetud juba vanavanaema ajal, muutus kohe kõledaks. Ei kostnud enam ema, madame Amanda Delacroix’, kes töötas lasteaias ja õhtuti kodus oma väikeste hoolealuste elust lustakaid lugusid rääkis, lõbusat naeru. Ei põrisenud isa, monsieur Claude Delacroix’, Lausanne’i tänava autosalongi omaniku bassihääl.
Pärast kohtuistungit sunniti Saksa lennukompaniid, kelle lennuk selle õnnetuse oli põhjustanud, hukkunute peredele välja maksma kopsaka kompensatsiooni. Seeläbi said Denise’ist ja tema õest Catherine’ist varaliselt hästi kindlustatud tütarlapsed. Kuid mida tähendab raha, olgugi üsna suur, võrreldes kõige lähedasemate ja kallimate inimeste kaotusega? Peaaegu mitte midagi. Lisaks sellele läks Catherine pärast Genfi ülikooli lõpetamist mehele. Tema mees Antoine Duhamel, pikk nägus meesterahvas, töötas ärijuhina Lausanne’i suurimas kaupluses Grand Passage.
Catherine kolis mehe juurde. Ja kuigi Lausanne’ist Genfi on vaid kaheksakümne kilomeetri ringis, tundis Denise pärast õe lahkumist end veelgi üksildasemana. Õed olid teineteisesse väga kiindunud. Catherine’i peeti nende pere iluduseks – heledapäine, sinisilmne ja sihvakate jalgadega neidis ei ajanud hulluks mitte ainult Genfi ülikooli üliõpilasi, vaid enamikku mehi, kes teda kord näinud olid.
Denise ennast nii silmapaistvaks ei pidanud. Ja ta ei suutnud mõista, miks mehed teda viimasel ajal pika pilguga saatma olid hakanud. Denise oli õest pikem, juuksed polnud tal heledad, vaid kuldse varjundiga helepruunid, silmad hallikassinised, mis vihastades omandasid metalse läike, ja lohukesed põskedes. Kui Catherine oli naiselikum, siis Denise sportlikum. Kolledžis harrastas ta tõsiselt võrkpalli, hommikul jooksis tund aega järve ääres, aga talvel tegeles mäesuusatamisega, nagu enamik Šveitsi inimesi. Tänu vanematele hakkas ta seda ala harrastama juba kolmeaastaselt. Kuid milline Šveitsi elanik ei sõidaks mäest alla juba vaat et beebieast alates! Ega siis šveitslaste üle ilmaasjata naljatata, et nad juba sünnivad, mäesuusad jalas.
Vanemad olid neid Catherine’iga viinud Saint-Cergue moodsasse kuurorti, mis asub kõrgel mägedes, ainult kahekümne kilomeetri kaugusel nende kodust. Kuurort pole populaarne mitte üksnes oma asukoha ja Genfi läheduse pärast, vaid ka seetõttu, et peale suurepäraste mäesuusa-trasside on seal ka erinevad murdmaasuusatamise rajad.
Veetnud terve päeva värskes õhus ja hullanud mäenõlvadel, oli mõnus koos perega hotelli naasta ning süüa õhtuks tulist raclette’i ja suurepärase maitsega lihat