Назад к книге «Nääps» [Christine Dwyer Hickey]

Nääps

Christine Dwyer Hickey

Raamat jutustab ühe Dublini perekonna allakäiguloo kümne aasta jooksul. Sündmusi vahendab ja loo jutustab peres kasvav tüdrukunääps, kes üritab üksinda hakkama saada sellega, et tema vanemad joovad ja pidutsevad. See on lugu sassis ja vastuolulisest lapsepõlvest, mis olenemata kõigest häirivast, mida vanemad korraldavad, on täidetud armastuse ning mõnikord ka naljaga. Peatükk peatüki järel muutub lapse jutustamisstiil ja hääl täiskasvanulikumaks ning teravamaks, lugeja ees avaneb mõtlemapanev katkise perekonna portree ja pilt lapsest, kes on sinna ära kadunud.

Christine Dwyer Hickey

Nääps

1964

Emps ütleb, et tita ei näe veel korralikult. Ta ei näe isegi oma käsi ega jalgu. Vaata, tal on silmade ees see loor, mis teeb kõik häguseks, nii et ta näeb meie kogusid ringi liikumas ja kuuleb kõiki hääli, mis meie kogudest välja tulevad, aga ta ei tea tegelikult, kes me oleme, praegu veel mitte. Emps ütleb, et kohe varsti peaks selle loori sisse tekkima pisikesed augud ja need lähevad tasapisi suuremaks, kuni loorist pole enam midagi järel.

Kui see juhtub, saab ta meid näha, ja saab iseennast näha. Ta vaatab meid kõiki ja tunneb meie kõigi hääli. Siis ei ole me enam mingid kogud. Oleme hoopis tema perekond.

Täna on tita ristimispäev. Ta sai endale nime. Nime, mis tähendab valgust. Aga see tähendab veel midagi: et ei ole kuum ega külm. See võib olla hea, aga võib olla ka halb. Näiteks kui sa tahad teed teha ja vesi on ainult leige, on see halb. Aga kui näiteks Deirdre vannivesi on leige, siis see on hea. Sest Deirdre võib ennast ära kõrvetada, kui vesi on liiga kuum. Talle meeldib see keerlev aur ja ta püüab seda pihku haarata ja seal hoida, nii et emps ütleb, et temalt ei tohi hetkekski silmi ära pöörata.

Preester valas titale vett pähe ja siis oli tema nimi Luke. Ta hoidis ühe käega tita pead ja teisega valas vett. See langes tita kuklale ja imbus preestri suurte valgete sõrmede vahelt läbi. Siis läks tita suu pärani lahti, kohe otsaesiseni välja. Ta ahmis hästi palju õhku sisse ja kui ta selle jälle välja laskis, tuli kõige valjem röögatus üldse. See oli isegi valjem, kui Deirdre suudab teha. See uhtus üle terve kiriku otse lakke välja. Sellest tuli terve hulk kajasid, mis seintelt vastu platsusid.

Onu Bren ütles, et poisi kopsud on igatahes korras, ja täiskasvanud vaatasid üksteisele naeruste silmadega otsa. Kui Deirdre kriiskab, siis vahivad nad maha.

Tita väsis pärast oma röögatust ära. Ta jäi kirikust tagasiteel tädi Sali süles magama. Tädi ütles, et see põngerjas magab ta käed täitsa ära.

Nüüd on ta jälle ärkvel ja istuli oma hällis, nii et kõik saaksid näha ta kleiti, mida kutsutakse rüüks.

Kui katta silmad mõlema käe seljaga ja suruda nendele nii kõvasti kui jaksad ja siis käed ära võtta ja silmi pilutada, siis võib-olla näed niimoodi, nagu tita näeb. Terve hulk täppe, oranže ja kollaseid, ja värvilaigud ja miljonid tähed. Siis ootad, kuni nad hajuvad ja tuba ilmub tagasi, ja kui siis uuesti hälli vaadata, on tema juures midagi teisiti. Just nagu ta näeks. Või näeks enam-vähem. Ta on hästi elevil, kissitab ja pilgutab silmi, ta pisike keel vilksab sisse-välja. Tema tillukesed sõrmed kraabivad õhku, nagu tiriks viimast looritükki eest, ja ta jalad trummeldavad vastu kleidiäärt. Selge see, mis teda nii elevile ajab: ta vaatab, kuidas auk läheb aina suuremaks ja tuba saab aina selgemaks, just nagu telekas teeb, kui nuppu keerata ja lainele jõuda. Kujutle vaid, kuidas see ta väikest südant rabab, kui ta avastab, et on muudki näha kui plärakad ja hämud ja ringitõttavad hääled, mis ei kuulu kuhugi. Peaks empsile ütlema.

Emps, ütled sa, tita näeb.

Aga empsi polegi siin. Emps! Emps!

Jooksed magamistuppa. Empsi pole näha. Ainult voodile visatud tühjad mantlid ja üks ümarik suu huuli värvimas ja suu kohal ühe naise silmad, mis läbi peegli sulle vastu vaatavad.

Kus emps on?

Äähhh?

Minu emps?

PГµle aimugi, kullake.

Sa ei leia empsi