Taevatagune suurem ilm

Siim Veskimees

Mingi muistse sõja käigus Päikesesse uputatud tähekindlus tulistab valimatult kõiki lähenejaid ja seetõttu on Maa unustatud kolgas. Inimkond elab tuhandetel planeetidel, kuid mõnedel Inimkonna Föderatsiooni Julgeoleku agentidel on siiski «võtmeid», mis lubavad neil aeg-ajalt Maale peitu tulla. Nende kohalik esindaja on otsustanud tolle veidra seltskonna jõudehetkil räägitud lugusid meile edasi jutustada, nii hästi-halvasti, kui ta neist aru saab. Tolles loos – kolmandas sellises – on kolonel Zätereit hädas kummalise pöördruumipilvega, miljard aastat tagasi kadunud tsivilisatsiooni loominguga, mis peidab endas Maast sada tuhat korda suuremat väga meeldivat elukeskkonda. Too Tau Sõrmuse nime all tuntud moodustis asub Rahutoojate Impeeriumi piiril ja kõik – Impeerium, föderatsioon, enamasti Piiriasukateks nimetatavad riigikesed, vaba ruumi Kaubandusliidud ja ilmselt ka võõrrassid – tunnevad selle vastu teravat huvi. Inimkonna Föderatsiooni suhteid Rahutoojate Impeeriumiga saab kõige paremini iseloomustada nii, et nad ei ole veel sõjalisse vastasseisu sattunud. Lisaks on Sõrmusel ja teistel selle piirkonna planeetidel silmapilkset ühest teise üleminekut võimaldavad platvormid – samuti ühe ammukadunud võõrrassi looming, mille kasutamist kõik meeleheitlikult selgeks püüavad õppida. Zätereiti Tau Sõrmuse retkele lisavad vürtsi ka üks 400 aasta eest pagendusse saadetud ning selle aja peamiselt Impeeriumis tegutsenud sugulane ja üks koos oma pantvangidega sündmuste keerisesse sattunud piraat.

Siim Veskimees

Taevatagune suurem ilm

See raamat kuulub maailma, mida ma ise olen nimetanud Inimkonna Föderatsiooniks ja neid jutustab Föderatsiooni Julgeoleku kohalik abiline nii, nagu ta neist aru saab.

Samasse maailma kuuluvad veel 2001 aastal ilmunud Operatsioon „Ogaline Päike“ ja 2007 aastal ilmunud Keskpäevapimedus (mõlemad samuti kirjastuselt Fantaasia).

Raamatud on täiesti iseseisvad ja eraldi loetavad ning peale selle et mulle loomulikult meeldiks, et kõiki mu raamatuid loetakse �, lisab teiste läbilugemine detaile nende inimeste igapäevaelule ja taustainfot paikade kohta, mida jutustuses mainitakse.

В В В В Siim Veskimees

Alustuseks – lapsed ja viirastused

Ükskord ilmus sir Chaterate kummalisima seltskonna saatel, keda ma tema seltsis nägema olen juhtunud, kuigi olen tolle võõrplaneetlase puhul küll paljuga harjunud. Kõigepealt viis teismeliseeas olevust, nende hulgas selgelt eristatavalt kaks paari, ühed minu arusaamist mööda lisaks veel õde ja vend, mis aga ei takistanud neid kõiki suhteliselt suvalistes kombinatsioonides seksiga tegelemast. Siis paar virtuaalisikut, kes olid mulle raskesti mõistetavatel põhjustel suhteliselt kontrollimatud. Üks neist – punapäine mõrd – oli kõige närvilisem ja halvema suhtumisega indiviid, keda kunagi näinud olen; ammendasin tema puhul korduvalt oma standardkeele sõimusõnade tagavara, enne kui tal minu vastu mingigi respekt tekkima hakkas. Teine – ilmselt pealiku kauge sugulane – oli enne kolmandat, päriselt kohal olevat Heseddat olnud viienda lapseohtu plika kaaslane ja punapäisel mõrral oli omakorda temaga kunagi midagi olnud. Ehk, arvestades ka laste suhetepundart, toimus mõisas täiemõõduline latino-soap, ja muidugi polnud ka kõik muu üldse mitte korras – sir Chaterate oli tookord nii halvas tujus, et isegi portselanile maalitud lilled närtsisid, kui ta neid pikemalt vaatas.

See lugu – nagu kõik ta lood – on kildhaaval kokku pandud ta juttudest ja arhiivimaterjalidest, niipalju kui ma neid mõista suudan. Selle loo puhul rääkis ta muide tavatult palju – vist tahtis ta asjad enda jaoks selgeks mõelda ja leidis nii end neid mullegi selgitamas – ning osa neist sobivad peaaegu töötluseta seda lugu koos hoidma.

Zätereit 1:

Kus siin lähim lasteaed on?

Kes kelle juures parasjagu on? Tegelikult ma ei taha teada…

Ka mulle käivad need virtuaalsed närvidele, ma tean! ‚Virtuaalisik’ tähendab isiksusesarnast tervikut