Vaim
Ketlin Priilinn
Helena teadis juba väikesena, et midagi on tema vanavanemate majas valesti. Teda kohutasid sealsed kummalised hääled, sammud trepil ja halvad unenäod. Ta ei taibanud, miks vanaisa ja vanaema iial midagi sellist ei näe ega kuule. Aastaid hiljem, pärast vanavanemate surma, kohtub noor naine taas oma lapsepõlvehirmudega. Tasapisi avaneb talle traagiline lugu, mis leidis aset aastakümneid tagasi ning mõjutab nüüd ka neiu enda saatust.
Ketlin Priilinn
Vaim
1
Vanaema majas elutses vaim, oli Helena nüüd veendunud. Ja ta ei kavatsenud sellega enam minutitki ühe katuse all viibida. Tüdruk heitis koti üle õla, kobas pimedas elutoas käsikaudu ukseni ja peaaegu tormas välja. Ust lukku keerates värisesid ta sõrmed nii, et võtmekimp oleks äärepealt maha kukkunud.
Lõpuks autosse jõudnud, püüdis Helena tulutult mootorit käivitada. Juba oli ta kindel, et see õnnestub, ent iga kord suri mootor uuesti välja. Mitte et selles midagi üleloomulikku oleks – kuramuse auto oli jukerdama hakanud juba päeval siia sõites, just pärast seda, kui ta suure tee pealt ära oli keeranud. Ilmselt oli asi külmas, näitas ju kraadiklaas ikkagi peaaegu kahtkümmet miinuskraadi. Novembri keskpaiga kohta oli see ootamatu ja parajalt krõbe külm.
Siiski proovis ta üha uuesti ning alles pärast kaheksandat katset tajus olukorra lootusetust ja nõjatus sügava ohkega vastu istme seljatuge. Oli tal tarvis siia ronida, pealegi veel üksipäini? Mis tal ometi arus oli olnud? Ent Helena teadis, et hommikul polnud ta suutnud just kõige kainemalt mõelda. Pärast kogu seda jama Kristjaniga.
Ta polnud kavatsenud ju nuhkida, selline asi poleks talle mõttessegi tulnud. Kristjan oli oma telefoni lihtsalt hommikul tööle minnes maha unustanud ja… Helena oli tahtnud üksnes vaadata, kas noormehel on alles need sõnumid, mis nad tutvuse alguses olid vahetanud. Muud ei midagi. Ta poleks uneski osanud valmis olla selleks, mis ta Kristjani telefoni postkastist tegelikult leidis.
Selgus, et mehel oli juba rohkem kui kolm kuud kõrvalsuhe mingisuguse Evkaga, sellenimeliselt neidiselt oli saabunud üheksa meelast sõnumit. Kirjutatu kohaselt olid nad korduvalt kokku saanud – naisterahvas tänas ilusate õhtute eest ja ootas kannatamatult järgmisi kohtumisi.
“Igatsen nii väga su huulte ja soojade käte järele. Varsti näeme!”
Pea kГµik sГµnumid olid sarnase imala sisu ja tooniga.
Jah, viimasel ajal oli Kristjan tõesti palju kodust ära olnud, töö juures pidid olema kiired ajad…
Miks siis ometi? Nad olid ju vaid pisut üle aasta koos olnud, selle ajaga ei saa ju rääkida mingist rutiinist? Neil polnud ju seni mingeid õigeid tülisid ega midagi… Põhjust Helena teada ei saanudki. Muidugi oli ta õhtul Kristjanilt kohe hakanud aru pärima ning oli paisunud inetu tüli. Mees süüdistas teda nuhkimises ja leidis, et tema privaatsust on nii rängalt rikutud, et ei pea millegi kohta selgitusi jagama. Armukese olemasolu ta ei tunnistanud, ent Helenale oli kõik juba niigi selge.
Nad olid tükk aega teineteise peale karjunud ning lõpuks tormas Kristjan ust paugutades välja – küllap oma Evka juurde. Helena oli veetnud terve öö unetult, masendunult ja äärmiselt segaste tunnete meelevallas.
Hommikul polnud Kristjanist ikka jälgegi. Oli tööpäeva hommik ja võis oletada, et enne õhtut mees välja ei ilmu. Arvestades eelmise õhtu sündmusi ei pruukinud ta aga üldse niipeagi näole anda. Helena tänas endamisi õnne, et oli otsustanud mõne päeva eest puhkuse välja võtta, sellises olukorras olnuks päris õudne päev otsa kontoris istuda, telefonikõnesid vastu võtta, kohtumisi kirja panna ja ülemuse külalistele kohvi serveerida. Kogu see neetud sekretäritöö oli piisavalt masendav ka kõige parema tuju korral, mis siis veel muust rääkida.
Helena pidas peamiselt omaenda laiskuseks ja lolluseks, et ta sinna viieks aastaks pidama oli jäänud. Lihtsalt pärast keskkooli lõppu oli talle see tööpakkumine ootamatult sülle kukkunud ja et pakutaval palgal polnud tolle aja kohta