Dessant
Riikka Ala-Harja
Eesti Ekspressi Raamat Romaani „Dessant” tegevus toimub väikeses Normandia külas. Sealsamas, kus leidis aset Teise maailmasõja lõpu saatuslik dessant. Minajutustaja Julie on selle sündmusega väga tihedalt seotud: tema töö on turistidele Normandia dessandist rääkida. Plahvatus toimub kohe: romaani esimestel lehekülgedel haigestub Julie väike tütar Emma leukeemiasse. See on mõni kuu pärast seda, kui on selgunud, et abikaasa Henri on naist juba üle aasta petnud. Julie ellu ei jää enam midagi peale sõja. „Dessandi” lakooniline ja minimalistlik jutustamisstiil teeb sündmused usutavaks ning lugejale tundub, et just nii see olnud ongi. Äärmuslikud tunded – viha ja armastus, meeleheide ja lootus – paistavad Juliel üle pea kasvavat. Kaks dessanti – haiguse ja liitlasvägede – põimuvad ajalisest vahemaast hoolimata omavahel nii tihedalt kokku, et enam ei tea, kus algab üks ja lõpeb teine. Seitse aastat Normandias elanud Riikka Ala-Harja (s 1967) on kirjanik ja dramaturg, kelle romaane tuntakse nende omamoodi pilklike süžeede ja vastuvoolu ujuvate karakterite poolest. Kivistunud põhimõtteid lõhkudes vaatleb Ala-Harja oma teostes teemasid nagu multikultuursus, kodu ja kodutus, töötus ning üksindus. „Dessant” on Ala-Harja kuues romaan, mis oli ka 2012. aasta Finlandia kirjanduspreemia üks nominente.
Dessant
Inglise õmblejad teevad kotiriidest nukke, millel on lamepea, peenikesed käed ja lühikesed jalad. Nukul ei ole suguelundeid ega silmi.
Гњlemjuhatus ristib nuku Rupertiks.
Rupert täidetakse liiva, õlgede, kaltsude ja lõhkeainetega.
Selga pannakse Rupertile valge langevari.
Sõdurid ootavad õmblustöökoja ukse taga, nad tahavad nukud võimalikult kiiresti kätte saada.
Sõdurid viivad nukud lennukitesse, viskavad nad lennukist alla ja lasevad valjuhäälditest lahingulärmi. Rupertid lõhkevad ja neist lahvatab tulekeeli ja sakslased ei saa aru, et tõeline lahing on alanud tegelikult mujal.
Kuuenda juuni varahommikul vaatavad sakslased binoklitega punkritest merele. Laevu nad horisondil ei näe.
Vahetan seda kuuenda juuni lugu. Tänahommikune on mõeldud sõja ajal sündinud sakslastele, kes ei mäleta lapsepõlve sõjast midagi, ehkki arvavad, et teavad sellest kõike. Vormin oma juttu turistide järgi, ometi pean alati kinni ajaloolistest faktidest. Räägin ka sakslaste ülemjuhatusest, aga ei räägi alati Hitlerist ja Rommelist, ei kasuta sõna „natsionaalsotsialism”.
Viisteist sakslast seisavad minu ees ja kuulavad keskendunult. Emma ootab jäätisekioski pingil, näen Emmat kogu aeg, Emma sööb šokolaadijäätist ja ootab, kuni ma dessandiga ühele poole saan.
Liitlasvägede sõdurid võõpavad näod mustaks ja kerivad võrgu kiivrite peale. Pommitajad tõstavad purilennukid õhku.Luurajad märgistavad langevarjurite maandumisalad lõketega. Kas sakslased juba kahtlustavad?Veel mitte, veel mitte. Kell on üks ja mehed hüppavad pimedusse. Sakslased avavad tule, lennukid üritavad kõrvale põigelda. Langevarjureid langeb Orne’i jõe suurveealale, nad upuvad mutta. Sõduritele on jagatud pardiviled, et nad üksteist pimedas üles leiaksid. Nad puhuvad vilesid, aga heli ei kosta piisavalt kaugele.
Kuuesajast sГµdurist jГµuab kohtumispaika ainult sada kuuskГјmmend.
SГµjaajaloo kГµige suurem dessant on alanud.
Emma tahab, et teda rünnataks ja piinataks, Emma karjub ära tee, Emma naerab hüsteeriliselt, Emma istub kaksiratsa minu otsa ja hoiab kätest kinni, me veereme voodi peal, mina hakkan vastu, Emma veereb, mina ründan vastu.
Emma istub seljas, me vГµitleme, kuni Emma vГµidab.
Emma särgi alt vilksatab sinikas.
Rahune nГјГјd maha, palun.
Tõstan Emma särgisaba üles.
Selle all on suur sinikas.
Tõmban Emmal särgi seljast.
Emma rinna peal on sinikad, neid on külgedel ja käsivartel.
KГјsin Emmalt, kust ta need sinikad sai.
Mina ei tea, vastab Emma ja tahab edasi vГµidelda.
Võtan Emma käsivarrest kinni, aga Emma rabeleb end lahti. Mina haaran uuesti ta käe, natuke liiga kõvasti.
Palun, et Emma ve