Maalehe kurgiraamat
Priit PГµldma
Harilik kurk on üks vanemaid ja levinumaid köögiviljakultuure maailmas, olles populaarseim salatiköögivili talvisel perioodil. „Maalehe kurgiraamatus” antakse ülevaade kurgi kasvatamisest nii avamaal kui ka katmikalal. Käsitletakse kurgi kasvutingimusi, sorte, taimede ettekasvatamist, istutamist ja kasvuaegset hooldamist, taimekahjustajaid ning nende tõrjet. Eeskätt on raamat suunatud koduaias ja väiksemal tootmispinnal kasvatajale. Kaubanduses pakutavate sortide hulgast on valitud välja eelkõige uuemad ning haiguste suhtes vastupidavamad sordid. Priit Põldma sündis 1969. aastal Tartus. Ta on õppinud aiandust Räpina Aianduskoolis ja Eesti Maaülikoolis ning töötanud mitmes aiandusettevõttes Eestis, Soomes ja Saksamaal. Eesti Maaülikooli Põllumajandus- ja Keskkonnainstituudi lektorina töötava Põldma peamiseks uurimisvaldkonnaks on köögiviljade kasvatustehnoloogiad.
SISSEJUHATUS
Harilik kurk on üks vanemaid ja levinumaid köögiviljakultuure maailmas. Arheoloogilistel väljakaevamistel kogutud informatsioon ei anna kindlaid viiteid kurgi päritolu kohta, kuid tänapäeval avamaal ja kasvuhoonetes kasvatatava kurgi esivanemad arvatakse pärinevat Põhja-India mäestikest, kus kasvab hariliku kurgiga väga sarnane metsik liik Cucumis hardwickii. Teised Cucumis’e perekonna liigid arvatakse pärinevat Aafrikast. Vanimad ajaloolised tõendusmaterjalid pärinevad Egiptusest, kus väljakaevamised hauakambrites viitavad kurgi kasutamisele juba enam kui 4000 aastat tagasi. Arvatakse, et Egiptusest levis kurk Kreeka ja Vana-Rooma aladele. Kreekast levis keskajal kurgi kasvatamine slaavlastega asustatud piirkondadesse. Alles 17. sajandi lõpul hakati kurki ka Euroopas kasvatama, umbes sellest ajast pärinevadki esimesed kirjalikud viited kurgi kasvatamise kohta Eesti aladel. Eeldatavasti toodi kurk nii meile kui ka kogu Põhja-Euroopasse Venemaalt – sellele viitab kurgi venekeelse nime „огурец” suhteliselt suur sarnasus kõigi põhjamaade keeltega. Sel ajal kasvatati lühikeste viljadega kurki, pikaviljalised sordid tekkisid tunduvalt hiljem. Kurgi kasvatamine kasvuhoonetes sai alguse 19. sajandi Inglismaalt. Praeguseks on kurk üks tähtsamaid salatiköögivilju talvisel perioodil.
Käesolevas raamatus antakse ülevaade kurgi kasvatamisest nii avamaal kui ka katmikalal. Käsitletakse kurgi kasvutingimusi, sorte, taimede ettekasvatamist, istutamist ja kasvuaegset hooldamist, taimekahjustajaid ning nende tõrjet. Eeskätt on raamat suunatud koduaias ja väiksemal tootmispinnal kasvatajale. Kaubanduses pakutavate sortide hulgast on valitud välja eelkõige uuemad ning haiguste suhtes vastupidavamad sordid.
Raamatu koostamisel olid oma praktiliste kogemustega suureks abiks mitmed kurgikasvatamisega tegelevad ettevõtjad, keda siinkohal tahan siiralt tänada.
Priit PГµldma
1.В KURGI BOTAANILINE ISELOOMUSTUS
HARILIK KURK (Cucumis sativus L.)
Kurk kuulub kõrvitsaliste (Cucurbitaceae) sugukonda, kus on umbes 90 taimeperekonda peamiselt troopilistest piirkondadest pärit 850 liigiga. Siia kuuluvad ka teised meile tuntud suureviljalised köögiviljad, näiteks melon, arbuus ja kõrvits.
Kurk on rohtse roomava või köitraagude abil roniva varrega üheaastane taim. Kurgitaime peavars kasvab avamaal tavaliselt 1–2,5 meetri pikkuseks, katmikalal aga võib kasvada kuni 15 meetri pikkuseks. Tema pika leherootsuga lehed kinnituvad varrele vaheldumisi. Peente harjaskarvakestega kaetud lehelabad on terved, viisnurkse kujuga. Olenevalt vormist ja taime arengustaadiumist võivad lehehõlmad olla kolmnurkse, piklikterava või vahel ka suhteliselt ümara kujuga. Kurgitaimele iseloomulikuks tunnuseks on ka lehe alaküljel väljaulatuvad lehesooned. Lehe suurus võib varieeruda olenevalt sordist ja kasvatusviisist. Nii võib täiskasvanud kurgilehe pikkus olla 8–30 cm ja laius vastavalt 5–20 cm. Lehekaenaldest arenevad köitraod, külgvõsud ning emas- ja isasõied. Hargnemata köitraod on tegelikult botaaniliselt moondunud lehed, mis tavaliselt arenevad alates