Väikemees. Sari Orpheuse raamatukogu
Arkadi Strugatski
Aastavanune laps satub üksinda võõrale planeedile. Kuid jääb sellest hoolimata ellu. Kui ta hiljem, kolmeteistaastaselt leitakse, pakub ta leidjatele palju peamurdmist – ta oskab asju, mida inimesed ei oska, käitub viisil, mis inimestest erineb. Ta esimene soov on see, et inimesed kiiresti lahkuksid. Sedapuhku pole Strugatskitel kõige tähtsamaks mitte ühiskond, vaid eelkõige inimene. On tore, kui inimene mõtleb teaduslikele avastustele ja inimkonna tulevikule ja võitleb selle eest – aga kui panna sinna kõrvale üks rikutud lapsepõlv? Kumb on tähtsam? Tsitaat teosest: "Juba viiskümmend tuhat aastat üritame me aru saada, mis me oleme, kuid seestpoolt vaadates seda probleemi ei lahenda, nagu ei ole võimalik iseennast juukseidpidi üles tõsta. Tarvis on ennast kõrvalt vaadata, võõraste, täiesti võõraste silmadega…" Just seda teevad siin ka Strugatskid – vaatavad inimest võõraste silmadega.
Arkadi Strugatski
Väikemees. Sari Orpheuse raamatukogu
Esimene peatГјkk. TГјhjus ja vaikus
«Tead,» sõnas Maika, «mingi totter eelaimus ei anna mulle asu…»
Seisime lГјГјsi kГµrval, ta pГµrnitses maapinda jalge ees ning tГјmitas kannaga kГјlmunud liiva.
Ma ei osanud midagi kosta. Aimdusi polnud mul mingisuguseid, kuid ka mulle ei meeldinud siin. Vedasin silmad kissi ja jäin jäämäge silmitsema. Pimestavvalge täkilise kihvana kõrgus see silmapiiril nagu hiiglaslik suhkrukamakas, väga külm, väga liikumatu, väga terviklik, ilma kõigi nende maaliliste väreluste ja sillerdusteta. Näha oli, et nii nagu ta sada tuhat aastat tagasi seda lamedat kaitsetut kallast rammis, nii kavatseb ta oma rahutult ookeanil triivivate suguvendade meelehärmiks ka teist sama palju siin passida. Jäämäeni viis arvututest härmasoomustest sätendav sile hallikaskollane rand, paremal laius aga tinajas, silmapiiril tušina mustav, ebaloomulikult surnud külm metallihõnguline ookean, mida kattis õrn virvendus. Vasemal lasus kuumaveeallikate ja soo kohal hall kihiline udu, selle taga võis ähmaselt aimata tüükalisi sopkasid, kaugemal aga kuhjus lumelaikudega kaetud tumedate kaljude sein. Kaljud palistasid kogu rannikut nii kaugele, kui silm ulatus, nende kohale pilvitusse, kuid sellest hoolimata rõõmutusse lillakashalli jäisesse taevasse tõusis tilluke violetne päike, mis ei andnud kübetki sooja.
Wanderhuse väljus hõljukist, tõmbas kähku karusnahast kapuutsi pähe ja astus lähemale.
В«Mina olen valmis,В» teatas ta. В«Kus Komov on?В»
Maika kehitas napilt Гµlgu ja hingas kohmetunud sГµrmedele.
В«KГјllap tuleb kohe,В» sГµnas ta Г¤raolevalt.
«Kuhu te täna lähete?» pärisin ma Wanderhuselt. «Järve äärde?»
Wanderhuse kallutas veidi pead, ajas alahuule Гµieli ning silmitses mind uniselt Гјle ninaotsa, muutudes korrapealt ilvese bakenbarde kandva elatanud kaameli sarnaseks.
«Üksi on sul siin igav,» lausus ta kaastundlikult. «Aga tuleb ära kannatada, või kuidas sina arvad?»
В«Arvan, et tuleb.В»
Wanderhuse käänas pea veelgi enam viltu ning heitis üleoleva kaamelipilgu jäämäe suunas.
«Jah,» ütles ta kaasa tundes. «Kõik on siin väga Maa moodi, aga see siin ei ole Maa. See ongi maasarnaste planeetide häda – kogu aeg tunned end petetuna. Nagu oleks sind paljaks varastatud. Kuigi isegi sellega on võimalik ära harjuda, mis sa, Maika, arvad?»
Maika ei vastanud. Täna oli ta kuidagi eriti morn. Või siis vastupidi – tigedust täis. Temaga üldiselt oligi nii, see meeldis talle.
Kerge plopsatusega lõhkes selja taga luugi membraan ning Komov maandus liivale. Käigu pealt kiiruga parkat kinni nööpides astus ta lähemale ja päris:
В«Valmis?В»
«Valmis,» vastas Wanderhuse. «Kuhu me täna läheme, Gennadi? Jälle järve äärde?»
«Nii,» lausus Komov kõrialuse kinnisega jännates. «Nagu ma aru sain, Maia, on teil täna plaanis kuuekümne neljas ruut. Minu punktid on järve läänekaldal, seitsmes ja kaheteistkümnes kõrgendik. Päevaplaan