5+5 novelli

Rait Milistver

"Kirjanduskonkursil „Bestseller 2015“ ilukirjanduse žanris eripreemia pälvinud töö. Ma olen üsna tavaline inimene. Libahundiks ei käi, selle asemel käin tööl. Väikeste laste söömisele eelistan pastaroogi. Duši all ei laula, kuid kallim väidab, et vahel räägin vannitoas kõva häälega. Tervisekontrollis ütles kena doktor, et mu süda lööb väga tugevasti. Nende lugude autor elab meie ligidal tänases Eestis. Ta on haritud ja seepärast ei ole tema maailmas lihtsaid lahendusi, aga teisalt jääb neid lugusid lugedes alles ihalus lihtsa armastuse ja ilu järgi. See ongi neid lugusid ühendav paradoks. Kui ühest küljest esitatakse meie igapäevast maailma läbi iroonia, groteski või absurdse anektoodi, siis teiselt poolt leiame sealt tegelasi, keda autor armastab ja kellest ka lugejad võiksid hoolida. Lõpuks ei teagi, kas ime igapäevases argielus on see, et madratsi sees elab hingega käsi või see, et inimesed ei väsi armastusele lootmast hoolimata paradoksidest. − Ilmar Raag − Tõmbaksin paralleeli noore Arvo Valtoniga – sotsiaalsed allusioonid, igapäevaolmesse tungivad sotsiaalsed motiivid, absurd, mis viib eksistentsiaalse nõutuseni ja lahendust kuskilt eriti ei paista. Kirja pandud rahulikus realistlikus võtmes ja kõrvaltvaataja pilguga, mitte enesekeskselt esimeses isikus, mida kohtab tänapäeval nii palju. Vana kooli kultuurne proosa neile, kes tahavad korralikku kirjandust ja pigem väldiksid postmodernistlikke nihkeid, hüppeid ja segadust. Lugu jookseb kindlalt nagu suur laev, mis ei tähenda, et laevas poleks kotermanni, kes võib ootamatult asuda kapteni kohale.

Rait Milistver

5+5 novelli

5В novelli

Kirjandusvõistlusele „Bestseller 2015“ esitatud lühijutud on kirjutatud aastatel 2011-2012.

„5 novelli“ pälvis kirjandusvõistlusel „Bestseller 2015“ eripreemia.

R. M.

Käsi

Armand, kes oli jälle kord poissmeheks saanud, seisis keset oma uue üürikorteri tühja magamistuba ning kratsis kukalt. Kaabitses siis veidi kaenla alt ja kõhvitses kõrva tagant, kuid peale sügeluse leevendumise mingeid muid kvalitatiivseid muutusi magamistoas aset ei leidnud. Ja see oli probleem.

Nagu iga monogaamsest suhtest ilmajäetud noor mees, nii väärtustas Armandki poissmehestaatuse põhilise hüvena võõrandamatut õigust tuua endale reede õhtul kõrtsist või klubist mõni tore tüdruk, et temaga voodis siis ohjeldamatult teha seda sama asja, mida püsisuhtes kiputakse jagama teenete põhjal, mille üle peetakse arvet üksjagu kauem, kui vallalistel kulub paariks kokteiliks, mõneks tantsuks ja taksosõiduks voodiga varustatud aadressil.

Sügeluse erinevates kehapiirkondades oligi Armandil esile kutsunud ebameeldiv avastus, et tema uuel kodusel aadressil puudub see kõige olulisem – voodi.

Kuidas võis tal see üürilepingut sõlmides kahe silma vahele jääda, kuulus müstika valdkonda. See oleks sama, mis rentida jaht ilma mastita või auto ilma ratasteta, kirus Armand. Aga kuidagi oli see tal õnnestunud.

Liiga karm ta enda vastu siiski olla ei tahtnud, sest lõppeks polnud see elu kõige selgem pärastlõuna, mil ta maakleriga Kentmanni tänaval asuva maja kolmanda korruse korteri uksest sisse astus. Kui ta seda hetke meenutada püüdis, ei meenunudki õigupoolest midagi. Kuid kolmandal korrusel see pidi juhtuma, sest hetk tagasi oli ta avanud võtmetega just kolmanda korruse korteri ukse ning ukse ja võtmete sobivus tõestas kaudselt ka seda, et ta ei olnud eksinud maja ega tänavaga.

Üks oli kindel, lepingu oli Armand sõlminud millalgi pärastlõunal, sest õhtul oli ta ärganud juba vana sõbranna Janika diivanil, kes serveeris talle pooleliitrises klaasis ebaselge päritolu, kuid selgelt kainestava toimega mürkrohelist ollust ja küsis diivanilaual lebavale üürilepingule osutades varjamatu tagamõttega, et millal siis küllakutset võib oodata?

„Kuhu ma sind kutsun, tühi korter, pole taburettigi, kuhu taguotsa toetada,“ oli Armand otsesest vastusest mööda põigelnud, kuid lubanud umbmääraselt tulevikku vi