Minu Ameerika I
Epp Petrone
Raamatusse on koondatud internetipäevikus ja Eesti meedias avaldatud lugusid autori elust New Yorgis: grillipidudest, pulmadest, tuletõrjeredelitest, jootrahast, 11. septembrist, surnuaedadest, lõbustusparkidest, kaalujälgimisest ja paljust muust.
Epp Petrone
Minu Ameerika I
Aastal 2002 tutvusin Soomes rahvusvahelisel noorte ajakirjanike koolitusel ameeriklase Justin Petronega. Tutvusest ja külaskäikudest sai armastus, armastusest abielu. Pärast aastast Eestis elamist ja lapse sündi asusime ümber
New Yorki.
Kui ma lugesin nüüd üle oma kõige esimest artiklit oma kõige esimesest külaskäigust Ameerikasse, siis tundsin, et olen siin-seal liiga julgelt üldistanud. Olen öelnud „Ameerika” seal, kus oleks pidanud ütlema „itaalia perekond” või hoopis „eeslinnakultuur”. Nüüd ma näen. Tasapisi on üks maa mu ees kihtideks laiali laotunud.
Ma ei ole unikaalne; olen üks kümnetest tuhandetest eestlastest, kes on ära läinud uuele maale. Miks? Seda polegi mult palju küsitud, küllap on kõik harjunud, et tuul on praegu Eestist lääne poole.
Kas seal on hea? Seda on juba rohkem kГјsitud. Aga kГµige enam tahavad inimesed teada Гјhte asja. Miks me sealt nГјГјd tagasi Eestisse elama tulime?
Võibolla leiate siit lehekülgedelt vastused, võib-olla mitte. Kindlasti saate rohkem teada sealkandi grillipidudest, pulmadest, tuletõrjeredelitest, jootrahast, 11. septembrist, surnuaedadest, lõbustusparkidest, kaalujälgimisest…
Aitäh mu New Yorgi suguvõsale, kes on mu imestamised, küsimused ja veidrused ära kannatanud, aidates mõista seda vastuolulist maad. Ameerikat.
В В В В Epp Petrone
В В В В Kevad 2007, Tartu
AMEERIKA TOIDUHULLUSE KESKEL
Elasin kuu aega keskklassi Ameerika pere kostilisena. Mitu kilo ma selle Гјheainsa kuu jooksul juurde vГµtsin, ei Гµnnestunudki kindlaks teha: seal peres oli kГјll kolm suurt kГјlmkappi, aga ei Гјhtegi kaalu.
Esimene hetk Ameerikas. Mu sõber Justin ja tema ema on mulle lennujaama vastu tulnud. Kell on pool kümme õhtul, seega pool viis varahommikul Eesti aja järgi. „Tänan, ei! Kindlasti mitte!” olen konkreetsuse kehastus, kui mu võõrustaja perenaine küsib, mida ma süüa tahan. Lisan: „Sõin juba lennukis!”
„Oh, ega siis lennukisöök toida!”
Mainin ettevaatamatult, et viimasest lennukisöögist on möödas umbes kaks ja pool tundi.
„Siis on sul kõht juba tühjaks läinud!” Veel ei tea ma, et siin on kombeks ka vaid tund aega pärast rammusat õhtusööki kinno minnes osta igaühele ette tuututäis popkorni ja miks mitte teine tuutu komme.
Jälgin, kuidas ema ja poeg arutavad pikalt ja kirega, kas peatuda hiina, india või mehhiko toidukoha juures, et süüa koju kaasa osta, ning mida täpselt osta. Gurmaanlik diskussioon kestab üle ootuste kaua, lõpuks jääb peale hiina restoran ja me sõidame läbi tuledes öö New Yorgi äärelinnas kusagile tagasi, teise maantee peale, et jõuda spetsiaalselt hea toidukoha juurde. Vahepeal möödume teistest hiina toidukohtadest, aga nood polevat nii head. Veel ei tea ma, kuivõrd palju tagumiktunde võivad ameeriklased kulutada sellele, et kangekaelselt välja sõita oma lemmiktoidukohta.
Kui jõuame sel õhtul hiina restorani, siis kordan veel, et mulle midagi ei ostetaks, sest ma tõesti ei tahaks täis kõhuga magama minna.
Tundub, et siinkandis ei saa niimoodi toidust loobuda nagu Eestis. Loomulikult ostavad nad ka mulle kaksikpaki ja ma sööngi – viisakusest, ja ehk ka sellepärast, et minus on ellu ärganud õgard, kelle ammu uinutanud olin.
„Ma pole täna midagi söönud, täitsa näljas olnud päev otsa!” kurdab mu ameeriklasest sõber Justin ühel pärastlõunal.
„Nalja teed või?” imestan. „Sõime ju hommikuks müslit, lõuna ajal sõime suppi ja sa oled vähemalt paar kobarat viinamarju söönud. Banaane ja õunu ka!”
„No see siis mingi toit!” kuulen ma vastuseks.
Olen seda juba enne märganud: puuvilju siin peres justkui alavä