Kättpidi Keenias

Peeter Vihma

Aafrika oli terra incognita kuni Linvingstonei suurte reisideni. Eesti reisikirjanduses napib häid Aafrika-raamatuid paraku senini. Õnneks hakkab lünk nüüd täituma. Peeter Vihma tegi vabatahtlikutööd Keenias. Ja on kirjutanud sellest ühe eheda raamatu. Koos slummide, haii, puskari, pohmelli ja mõttetu tööga. Peetri juttudes ilmub meie ette galerii värvikaid mustanahalisi ning õlut lürpivaid või maailma parandavaid valgeid õnneotsijaid. Ja need kaks maailma – must ja valge – on endiselt teineteisest nii pagana kaugel. Tiit Pruuli, maailmarändur Peeter Vihma (s 1980) on varem avaldanud ajakirjanduses tekste külastatud välisriikidest ja Eesti ühiskonna kohta. EHI-s ja TLÜ-s õpitud sotsioloogia on sünnitanud uurimusi kanepi suitsetamisest, soorollidest, rohelisest eluviisist ja ökokogukondadest. Praegu töötab Peeter Vihma lektronia Tallinna Ülikoolis.

ALUSTUSEKS

Igal aastal sõidavad tuhanded vabatahtlikud Aafrikasse ja Aasiasse võitlema HIV-i, reostuse või kultuuripärandi hävitamise vastu. Rõõmsad noored peavad missioonil olles blogisid, mõned kirjutavad naastes raamatu. Enamjaolt annavad need kirjutised edasi vabatahtlikkust ümbritseva õilsuse ja ennastohverdava maailmaparandamise oreooli.

Minu kogemus Keenias oli veidi teistsugune.

Mitte et maailmaparandamine ei oleks olnud ka minu eesmärk. 2008. aasta talvel olin volunturismikorraldajate sihtrühma täiuslik esindaja. Kuus aastat sotsioloogia õppimist oli arenenud piirideta entusiasmist närvilise lootusetuseni. Mida rohkem õppisin tundma ühiskonna toimimise telgitaguseid, seda absurdsem tundus mulle, et me neid reegleid, mis me ise maailma toimimiseks välja oleme mõelnud, muuta ei suuda. Mulle näis, et ma võingi uurima ja kirjutama jääda, kuid maailm sellest paremaks ei muutu.

Lisaks kasvavale soovile miskit käegakatsutavat korda saata tundus mulle ülikooli kabinetivaikuses tööd tehes, et inimesed jäävad minust ainult kaugemale. Instituudikaaslaste viisakad kohvijoomised, liturgilised reedeõhtud marsruudil Noku – von Krahl – Levikas näisid mulle kombetalitustena, milles inimestel oli vaid statisti roll. Isegi kõige lähedasemad läbikäimised jäid mingi kindla reeglipärase tantsu tasemele. Seda oli rohkem kui osa, mida kirjutada eestlaste omaettehoidmise arvele.

Vajasin ja otsisin muutust. Vabatahtlike kirjeldused oma tegemistest olid ka mind mõjutanud ja mulle näis, et teoreetiliste asemel reaalsete probleemidega rinda pistmiseks on üks humanitaarmissioon just see, mis mulle sobib.

Kuna vabalt lehviv hipide maailmaparandamisind on surutud noorteorganisatsioonide, arenguabiprogrammide ja Rahukorpuse korrastatud raamidesse, oli edasine lihtne. Need asutused toimivad kui suured reisibürood, tõsi, veidi üllamatel eesmärkidel. Kas soovid maailmaratta halastamatule pöörlemisele vastu seista? Kas soovid aidata väeteid ja vähepriviligeerituid? Selge, siin on teile voldikud. Palun, minge koju, mõelge asja üle järele ja võtke siis uuesti ühendust.

Nii ma siis kirjutasingi motivatsioonikirja ja saatsin CV konkursile, kus valiti vabatahtlikke erinevatesse Aafrika ja Aasia riikidesse. Üks Keenias läbi viidav programm tundus mulle igati sobivat. „Kogukonnapõhine linnaplaneerimine” ütles programmi tutvustus ning oli nii ebamääraselt kirjutatud, et lugesin sealt välja just seda, mida vajasin: vaesteaguli elanikega koostöös elamistingimuste parandamine. Aafrika oli ka just sobiva raskusastmega probleemide pundar, kus oma kauakogutud teoreetilisi tarkusi proovile panna. Kui maailma muuta, siis ikka seal, kus seda kõige rohkem vaja on!

Vabatahtliku tööst räägib siin raamatus tegelikult ainult üks lugu. Laias laastus peaks see ütlema ära, mis minu missioonist lõpuks välja kukkus. Eks allpool saab see selgemaks, aga õilsusest ja ennastohverdavusest on minu lugu üsna kaugel.

Aga sellepärast ei tahtnud ma jätta veel oma Keenia kogemusest kirjutamata. Vastupidi. Mulle tundub, et veidi teise nurga alt vaadatud, võiks vabatahtlikuna võõras ri