Kättemaksukontor. I osa. Inglid ja närukaelad
Mihkel Ulman
Esimeses loos algavad sündmused, mis seriaali 100.osas lõpliku lahenduse leidsid. Psühhopaat, kelle ema nad isaga tema sünnipäeval maha jättis, hakkab emaga sarnanevaid naisi tapma. Võluv ja andekas, karismaatiline ja liigutav geenius, keda kehastas Tambet Tuisk, kui mäletate. Kui mitte, saate TV3 kodukalt üle vaadata. Asjaolu, et romaniseering on soovitatud noortele 12+ tekitab vägisi mõtte, et lisaks lastele-keelatud raamatutele-filmidele kuulutatakse välja ka meestele keelatud. Tekivad vanasõnade-põhised uussõnad: mees räägib, kui kana pissib ja mees on kodu peegel ning mehe suu ei valeta… Selles ulmelises õõvas on ka midagi head. Ahistatud isased ei saa enam sead olla, nad ei valeta sel lihtsal põhjusel, et kui harva saab – rääkida ja üldse kõike – pole aega bluffida. Või vähemalt naised loodavad nii.
1.В peatГјkk
Puutetundlik. Väikeste vuntsiribadega mees põrnitses laual vigisevat telefoni. Tema vuntsid nägid välja, nagu oleksid need ette kleebitud. Paraku ei olnud. Need kleebitakse tavaliselt ette selleks, et näidata inimest võimalikult vastikuna. Selle mehe puhul polnud vajagi midagi lisada. Ta oligi nii vastik kui võimalik. Perfektne patukott, kes on oma mustvalgesusega suisa igav. Nagu laisa stsenaristi kirjutatud näidendi tegelane. Kas kõik said aru? Vuntse nägite? – Nägime-nägime. Saime-saime.
Ainult et just saamisega oli sel mehel hetkel raskusi.
Tavaliselt ei olnud. Enamasti polnud tal mingit raskust keskenduda kõige puutetundlikumale osale iseendast. Mõtted ja muud aistingud lülitusid välja ja ta sai kiiresti, mis tahtis. Oli ise selle üle uhke.
Nüüd vigises puutetundlik telefon. Ekraanil plinkis tema naise tunnussõna «Musikene» ning laua all tegutseva noore daami musikene tegi nüüd juba tühja tööd. Oma naise helistamise ajal ta sekretäri suhu purskama ikka ei kipu küll. Vabandage väga. Andku andeks nii puutetundlik lugeja kui alandatud sekretär.
Sekretäri nimi oli Marion. Tema perekonnanimi oli Pärn. Ent perekonnanimi polnud oluline ei tema praeguse ega ametialase tegevuse puhul. Ning ei nüüd ega edaspidi ei huvita Marioni perekonnanimi meid eriti, olgu pärn kuitahes vägine ja püha puu. Marion oli blond kaunitar, kelle pisut suurevõitu suu, nöpsnina ja mandelsilmad moodustasid kokku mõnevõrra riukaliku näokese, mis praegusel hetkel oli küll üsna mossis. Aga ta ei katkestanud minetti ka siis, kui mees kõne vastu võttis.
Mehe nimi oli Kaur Moks. Kaur on teatavasti ühe linnu nimi, mille inimesed on poisinimeks laenanud. Vuntsikeste ja keskmisest kõvasti kõrgema kiimalisuse tõttu oli tema hüüdnimi kolleegide seas mõistagi Noks ning keegi ei teadnud õieti, mis tööd ta päevad otsa teeb.
Kas teie teate, mis tööd teevad kõik need inimesed, kelle jaoks on ehitatud sajad ja tuhanded büroohooned. Modernistlikud ja postmodernistlikud. Südalinnas ja äärelinnas. Kabinette täis. Arvutitega-printeritega-kohvimasinatega sisustatud. Mida neis bürootarudes ometi tehakse? Millega oma olemasolu ja palka õigustatakse? Milliseid saavutusi ette näidatakse, kui parasjagu feisse ei bukita ja kommentaariumides ei laamendata? Lirtsuke mehemärgagi jäi praegu valesti ajastatud Musikese kõne tõttu ette näitamata.
Paari kilomeetri kaugusel politseimajas olid asjad konkreetsemad.
Keskealise korpulentse Frida Arraku amet vanemkonstaabel välistas tema ja tuntud kunstniku perenime vahel igasugused muud seosed – naine oli kogu oma olemuse sügavusteni politseinik. Niivõrd tööle pühendunud emanda kohta nagu tema ei saanud paraku ka proua öelda – ta oli küll tark ja sarmikas, loogiline ja irooniline, ent naine kui sooline olevus oli tema rollide seas pehmelt öeldes tagaplaanile jäänud, mistõttu tema mees oli kodus samuti unarusse jäänud ja soo kaotanud. Teil on õigus, kui oletate, et päriselt ja kodust väljapoole laienevalt polnud see sugu kuhugi kadunud. Tavaline lugu. Ent lood ongi tavalised.
Frida kogus Гјha seda kaledat professionaalsust, mis