Isaga kalale. Kivisilla haug ja teised lood
Paavo Kangur
See raamat on poistele ja tüdrukutele, kes tahavad minna isaga kalale. See raamat onisadele, kes tahavad lastega minnakalale. See raamat on neile, kes tahavadpüüda suure kala. Kalapüük on iidse jahirituaali korduslinnainimesele. Olla merelahel vastamisi mitmekilose haugiga on samatunne kuiürginimesel, kes valmistub viskama oda mammuti turja. Pealegi vee peal puhastub aju suurepäraselt ja kuisellega kaasneb kala saamine on see puhas boonus. Küsimus ei ole vaid kalas kuikvaliteetses toiduaines, küsimus on püügielamuses, adrenaliini laksus, misvoogab organismi kui suur kala on võtnud. See on heaolu seisund, mida minnakseveele otsima.
Paavo Kangur
Isaga kalale. Kivisilla haug ja teised lood
Isale
IhtГјoloog Mart Kangur
20. mai 1940 – 22. aprill 2011
I osa
Isaga kalavetel
Võrtsjärve kiisad
Kui ma üles ärkasin, oli isa vanema vennaga Võrtsjärvele kalale läinud. Paadiga. Mind kaasa ei võetud, sest selleks peeti mind veel liiga väikeseks. Haarasin õnge ja ussipurgi ning jooksin järve äärde paadisadamasse. Äkki jõuan veel paadile.
Isa ja venda polnud kuskil. Ma olin ikka väga solvunud, sest lootsin ka kaasa saada. Hakkasin siis kaldalt püüdma. Mulle meeldisid just ahvenad, sest kala võtt oli selge ja konkreetne. Veidi korgi mängimist ja siis haaras ahven ussi suhu, sukeldus ning kork kadus järve põhja suunas. Siis oli aeg haakida. Särje võtt on palju igavam.
Kui isa ja vend järvelt tulid, oli mul pang kala täis. Neil polnud seekord üldse saaki. Vahel käis isa öösel püüdmas ja hommikul roomas köögis angerjas või lamas ajalehel suur haug. Kord oli haugil kõhus suur särg.
„Võiks selle särje ka pannile panna,” pakkusin.
„See ei ole hea mõte,” ütles isa ja viskas särje minema.
Kivisilla haug
Ma ei saanud aru, miks minu ahvenad alati kassile läksid ja neist kunagi praadi ei tehtud. Kurtsin seda muret külla tulnud Tartu vanaemale. Ta andis mulle korvi ja ütles, et püüdku ma see täis, ta praeb siis saagi ära. Läksingi kalale. Paadisadam oli meie kahe trepikojaga majast mõne minuti kaugusel. Esimene maja, siis teine maja, kus oli lasteaed, siis plats, kus talvel oli hokiväljak, ning oligi paadisadam. Kui oleksin läinud paremale, oleksin jõudnud sauna ja suitsuahju juurde, mis alati töötas. Vasakule minnes oleksin jõudnud piimamehe juurde. Mina läksin otse järve äärde. Järve tundsin ma hästi. Ükskord tahtsid vanemad mind siia ära uputada, ise väites, et õpetavad mind ujuma.
Viskasin siis õnge vette ja unistasin suurtest ahvenatest, palju suurematest kui minu peopesa, aga nagu kiuste kala ei võtnud. Ma teadsin, et järves oli suuri kalu. Kuumadel suvedel lebasid kallastel surnud hiidkohad ja ma ei saanud aru, miks lastakse toidul niisama vedeleda. Kuid seekord ei tulnud otsa kiisapoegagi.
Kurtsin siis muret kogenud inimestele. Vend oli juba üheksa-aastane ja seega peaaegu täiskasvanud tegelane. Palju näinud ja palju käinud. Isegi Rannu koolis käinud. Elunäinud inimesega teemat arutanud, suundusin hoopis, korv käes, metsa seenele. Võrtsjärve ääres, igivanadel liivaluidetel laiusid ilusad palumetsad. Männid, kased ja sammal. Korjasin korvi punapuravikke täis. Alguses lõikasin kõiki seeni, aga männiriisikad loopisin hiljem välja, sest muidu poleks puravikud ära mahtunud.
Vanaema jäi saagiga väga rahule ja rääkis järgmise loo. Oli karm sõjaaeg, 1944. aasta kevad, ja külmkapp oli täitsa tühi. Vanaema andis isale õnge ja korvi ning saatis poisi Emajõe äärde. Kivisilla varemetel käis siis äge kalapüük. Seda kohta armastasid viidikad ja haugid armastasid viidikaid. See oli ühepoolne armastus, sest viidikad hauge väga ei armastanud, aga seda sügavam oli haugide kiindumus viidikatesse. Isa otsustas seda ära kasutada. Ta püüdis ussitükiga viidika, pani siis elussööda konksu otsa ning viskas õnge Kivisilla varemete vahele. Seal oli paar sügavamat auku, kus elasid suured haugid. Üks haug, nii viiekilone tegelane, haaras viidika suhu ja konks