Kuuvirvendus
Arvo Möldri
Selle raamatu lugeja saab aimu autorit ümbritsenud inimestest ja ajastutest tema enda südame ja silmade läbi. Värvikad eluhetked, muutused ja areng peegelduvad autobiograafilises reaalsuses, ilustamata sündmustes osalejaid.
“Elu pildimängu sündinud ja hea sõõmu tõelist rüübanud…”
PГјhendan lastelastele.
    – autor
KUUVALGUSES MAGAJAD
Õhtupoolik,,N´´ sõjaväeosas tõotas tulla päikseline, siin-seal ujuvad pilverünkad vihmaga ei hoobelnud ja enamasti koristati ja remonditi miskit. Soldatil oli vaba aega ette nähtud tunnike õhtul ja tunnike hommikul, kui sedagi… enamasti aga oli patuseid, kes ülemuse välja vihastanud ja tegelesid vigade parandusega. Plats oli suur ja drillitegijad utsitasid ilmse heameelega nohikuid. Päev hakkas veerema õhtule, varsti saab ülemuste vaateväljast eemale, samboklubis treenimine oli asi, mida ülemad soosisid.Sõdur peab saama treenida, kui on tahtmist. Logelejaid jätkus käskimiseks ja meid, sambomehi, ei tülitatud eriti, vahest ehk käidi vaatamas, kas punt keelatuga ei tegele.
Hilisel õhtutunnil lonkisime aeglaselt magala suunas, päevake aastakesele lisaks teenitud, tänasest unesädemeke juba igaühe silmas. Koikusse ja magama, nüüd ja kohemaid. Hetk hiljem saabus noore mehe uni – sügav, põhjatu ning unenägudeta…
Kell kaks. Ehmatusega üles – häire. Kümme minutit hiljem juba sõidame veoauto kastis. Kuhu, seda ei tea keegi, sõduril polegi tarvis teada, enamasti jääbki saladuseks, kus olid. Tegid ära mis kästi ja aidaa, tagasi. Auto pidurdas järsult, seitsmekesi maha, kaks täispaagiga mootorsaagi kätte, labidad ka. Käsk: siit sinnani kraav, siit sinna puud langetada ja rajalt ära vedada, metsatulekahju. Auto sõitis edasi, olimegi omapead. Ei küsinud keegi, kas mootorsaega lõigata ka osatakse. No eks siis tegime, kuni hakkas paistma latvadest hõõguv mets. Ving muutus väljakannatamatuks. See, et oleme tulerõngas sõna otseses mõttes, selgus alles põgenemisel.
Isepäine olen olnud alati.Nõnda kanüüd. ,,Povezlo po durnomu,”ütles moldaavlasest Mititel hajameelselt ja enda ette vaadates tõstis pilgu lõpuks üles. Noogutasin vaikides. Mida mul öelda oligi, oli ju hommikupoolne öö möödunudlatvades mühava tule ja põleva metsaaluse kirbes hõngus joostes. Millal Mititel meiega liitunud oli, ei olnud aimu, aga ta oli sõdur nagu minagi ja päästetöödele öösel metsa visatud, lisaks paistis ta kindlamast puust olevat, lühemakasvuline jäss. Toetusin vastu männi krobedat tüve. Õigemini peaks kaks pead tööle panema, õhtupoolse päikese kumas oli tulekahju möll meist loojangusse jäänud. Vana jändriku männi otsast oli see selgelt veel näha. Tuleb hommikusse minna ja loota, et kuhugi välja jõuame. Mititel oli uurinud, kes metsas ennast kodus tunneb ja saamata vastust pobises, et tema on mägede inimene, võtku keegi rajaleidja koht. Pikk vaikus jättis asjade otsustamise kuuvalguse kätte. Mehed paistsidliiga vaevatud, et mõte liiguks.
Hommikuvaikus taandus aegamisi, metsaelu hääled võtsid oma, meestegi unised porisemised lisasid hommikule värvi. Mititel arvas olevat aja astuma hakata. Saab rutem kokkade juurde. Vaatasin mõnuga tema askeldamist ja tundsin, kuidas soe tunne tema olekust meesteni ulatuda tahtis, aga kuhugi puude alla ära eksis. Võtsin julguse ees minna, vähemasti mõne tunni, eks siis paistab. Mets oli vaene, kidur – kuivanud rohi koos männikäbidega, seesugune nagu eilegi. Ei mingit märkiinimtegevusest. Koos päikesega tuli arusaam, et suund tuleb võtta päikese järgi, mõningaid korrektiive tehes. Nii möödus suurem osa päevast, lõputult piinav janu ja suitsu neelamisest välja öögitud viimnegi jõuvaru kulus kiiresti, puhata tuli üha sagedamini. Õhtu saabus kuidagi kiiresti, kuuvalgus ronis pikkamisi üle magajate, suutmata neid äratada endasse vaatama.
Järgmisel päeval toob hommikune vihmasabin väsinud liikmetesse elu ja äratab jonnisemadki kehad elule. Korjatakse metsa all vedelevatest männikoortest maasse valguma