Suurepärase ema käsiraamat
Grace Saunders
See raamat ei ole emadele, kellel on kõik olemas (number 34 piht, disainerlapsevanker, lapsehoidjad ja majapidajannad ning lisaks juuksur, pediküür ja spaa). See raamat on emadele, kes vajavad asjalikke nõuandeid, kuidas lapsevanemana toime tulla ning olla (mõistlikult) hea ema, kaotamata ennast, oma sära, huumorimeelt ja kirge. Lisaks enda kogemuste kaasahaaravale kirjeldusele on autor eri valdkondade spetsialistide abiga kirjutanud kõigest, mida üks ema peab teadma toitumisest, trenni tegemisest, unest, moest, kodust ja eluruumidest, töö- ja eraelu tasakaalust ning seksist ja suhetest. Raamat sisaldab ka valikut autori lemmikretseptidest. Üsna veendunult võib öelda, et tegemist on elustiiliraamatuga, mida on mõnus ning kasulik lugeda isegi naistel, kes ei ole emad. Grace Saunders on palju aastaid töötanud moetööstuses, alguses Whistlesi pressinõuniku ja ostujuhina, seejärel moeajakirjanikuna ajakirjas Elle. Nüüd on ta vabakutseline kirjanik, kes avaldab regulaarselt artikleid nii üleriigilistes ajalehtedes kui ka juhtivates naiste- ja pereajakirjades. Ta elab abikaasa ja kahe lapsega Londonis.
Minu armsale mehele Michaelile
Enne kui see kõik algab…
Mäletate seda? Olete 36. nädalat rase ja uitate täiusliku lapsevankri otsingutel ringi. Te püüate (umbes sama õnnestunult kui elevant portselanipoes) oma eenduva kõhuga kõigi teiste ringijalutavate kõhukandjate otsa mitte põrgata. Te kujutate ette asja romantilist poolt, mõtlete pisikesest Charliest (või Samist) oma lambanahal magamas ja ingellikust Scarletist, kes on uinunud teie rinnal tumesinises Baby Björni kõhukotis (mis on laenatud parimalt sõbrannalt). Teie peamine mure sel hetkel on see, kuidas suruda 14tunnist und (mis on loomulikult vajalik selleks, et saaksite õitsva raseda naisena toimida) oma 24tunnisesse päeva; millist Cadbury šokolaadi laupäeva pärastlõunal Grazia ajakirja lapates süüa, ja milline unerežiim (Fordi, Leechi või Hoggi oma) teile kõige paremini sobib.
Te ei pruugi just pööraselt seksida, aga elukaaslane kallab teid regulaarselt üle komplimentidega teie „erilise sära“ kohta. Ta valmistab aeg-ajalt pidusööke ja teab, kus tolmuimeja elab. Te broneerite laupäevaõhtuks laua mõnusas Itaalia restoranis, naudite klaasikest valget majaveini ja olete üleval veel kaua pärast seda, kui kella kümnest täiskasvanute saated algavad – olgem ausad, te teate, et saate pühapäeva hommikul lehti lugeda ja suurema osa päevast maha magada. Kokkuvõttes on prioriteetide nimekirja eesotsas aeg enda jaoks: juhuslik käik ujulasse, bikiinipiirkonna kiirvahatamine, korralik naistejutt sõbrannadega (tassikese kange tee ja vaniljekreemiküpsiste saatel) ning loomulikult ostuteraapia (isegi kui tutvute ainult kaupadega vaateakendel või põikate lastenimede raamatu lehitsemiseks kiiresti raamatupoest läbi).
Vähemalt mina mäletan seda nii. Nimetagem seda elu vaatamiseks läbi roosade prillide, aga minu mälestused ajast enne lapse saamist on samal pulgal koolilõpuaegsete revolutsiooniliste, puutumatute ja täiesti naiivsete mälestustega feministidest Germaine Greerist ja Naomi Wolfist. Ühel hetkel vahin ma juba viiekümnendat korda sel päeval igatsevalt 20.nädalal tehtud ultrahelipilti (mõeldes täiesti selge peaga, kas oleks võimalik lasta seda vasakule kannikale tätoveerida), ja järgmisel hetkel vaatan end kell viis hommikul vannitoapeeglist, õudus pilgus. Ma olen ema, ma olen sünnitanud lapse ja ma olen sellest vaimustuses, aga ma olen ka halli jumega, häguse pilguga ja 12 kilo ülekaalus, piim, veri ja väsimus igast august välja immitsemas.
Kui aega paar nГ¤dalat edasi kerida, taban end kГјsimast, kuhu on kadunud mu sГ¤ra? Ja kuidas kurat ma selle tagasi saan? NГ¤dalad muutuvad kuudeks ja minu une pikkus suureneb aeglaselt nullist tunnist öö kohta kuuele – kui mul veab. Ma Гµpin funktsioneerima, viiekuune öösel turvaliselt minu ja abikaasa vahel kaisus ja pГ¤eval imemas mu rinda, mille suurus on 85F. Ma suudan sГµna seks vaevu Г