Kogutud teosed II
Eduard Vilde
Kogumikku on koondatud 21 Eduard Vilde jutustust, novelli ja naljajuttu peamiselt kirjaniku hilisemast loomeperioodist.
Eduard Vilde
Kogutud teosed II
JUMALA TAHE
Kuuendikumehe hurtsikuke Harjus, nagu neid seal palju. Ta toetub tagumise küljega elutüdinult kadastikuga kaetud kruusase seljandiku vastu ja on tahmane, suitsunud oma sammaldunud õlgkatuse all, mis seisab räämas ja turris nagu mustlase juuksed. Viltu on ta madal uks, längu ta nurgad ja vajunud ta otsad, ja kaks mustavat auku – üks ees-, teine tagapoolses seinas – mis tahavad olla aknad, on nõega nii paksult võõbatud, et päikese helk saab ainult kollaka uduna hurtsiku sees nähtavaks.
Laest tolgendab tahm, seintel ta hiilgab, nagu oleksid need kivisöe kihid. Hurtsiku sisemus tuletabki söekaevandust meelde. Paekivist põrand, sauega üle potsitud, vahed kivikillukestega täis topitud, aga siiski auguline ja roopaline, täis kõiksugu konaraid. Ukse ees akna kõrval seisavad elatanud ja ussitanud kangasteljed, takune kangas on üleval. Selle ukse kõrval, mis viib toast rehe alla, laiub seina ääres õlgedega täidetud avar poludi. Suur kõhukas ahi ruumika koldega, mis tuhka täis, võtab kolmanda seinaääre enda alla. Nõnda jääb toa keskel kolmele inimesele ruumi seista, kui nad üksteisele hästi ligi hoiduvad.
Aga selles kongis elavad peremees ja perenaine, Miku ja Leeni ning vanaisa ema poolt ja vanaema isa poolt, ja veel Mari, nende neitsik. Viimane magab suviti aidas, Miku aida lakas ja Leeni vahel Mari juures, kuid talvel magavad kõik kirjeldatud toas – viimane kui üks. Et puudest on suur puudus ja hagu ka vähe, siis on elamu soojus väga kallis: ei tohi, jumalapärast, keegi ust praokile jätta, ei tohi lapsed uksest palju käia. Aknad aga, need on «sündimisest saadik» nõnda seatud, et nad lahti ei käigi. Õhk toas on siis värske juurdevoolu puudusel nii lämmatav paks, et toeta kas või seljaga vastu.
Ka praegu on talv.
Imelik – tuba alati nii soe, et lastel särgid higist märjad, aga seal ta nüüd ägab sängis, see väike Leeni, ja kaebab kurguhaigust. Kus ta võis külmetada? Jooksis küll palja jalu vahel tare ette lumme, nagu taotsevad lapsed; aga tuba on ju alati nii soe, ahi köeb paar korda päevas, nii et suits paneb silmad piserdama – kuidas võis tulla haigus?
Nelja-aastane valgepealine lapsuke suurte jutustavate sinisilmadega – seal ta vahib nüüd haledalt ja abiotsivalt ema otsa, kes istub villu kraasides sängi ees. Mari aga koob takust kangast, süstik lendab edasi-tagasi, suga lööb klõmm-klõmm! Ja isa istub kolde ees, vitsutades piimapütte. Ning vanaisa magab norinal ahju peal, kuna vanaema istub redeli alumisel pulgal, vahib enese ette maha ja vangutab sügavais mõtteis vahetpidamata oma kulupead. Väike Mikk, see aga vestab keset tuba pulki, millest ta tahab midagi teha, aga ei tea isegi, mida.
В«Ema, mul on valu!В»
Leeni sosistab seda, ta ei saa häälega rääkida, ja sosistadeski tõmbub ta näost siniseks, nii raske on tal läbi haige kurgu sõnu välja pitsitada.
Noore ema õitsvalt põselt kaob silmapilguks jume, ta kehast lõikab läbi kui nuga.
В«Joo sooja piima, laps!В»
«Ma ei või!» kähistab Leeni.
«Võta aga, võta vägisi!»
Leeni võtab piisakese vägisi ja hakkab härdasti nutma. Veerevad väikesed kuumad palavikupisarad kõhetute põskede üle. Aga Leeni on hea laps, vagur laps, ta ei karju kärsitult ega kurda valjusti. Oh, et ta karjuks! Just see vaikne kannatamine teebki emale nii kibedat piina.
В«Ma suren vist, ema.В»
«Leeni, ära räägi nõnda, – ei sa sure!»
В«Jaa, ema, ma suren.В»
В«Juhan, Leeni Гјtleb, et ta sureb!В»
«Lapse juttu nüüd» – ta vaatab korraks sängi poole ja lõikab endale seejuures noaga sõrme – «tühi võtaks teid! Miku, otsi mulle nartsu sõrme ümber! Laps nüüd teab, mis ta räägib!»
«Ema, kui ma suren, – kuhu jäävad siis mu uued kingad?»
В«Laps, sa ei sure ju!В» sosistab ema, silmad hirmust suured, talle vastu, kummardab oma kallikese Гјle ja suudleb ta palavaid hu