Roos ja lumekristall

Indrek Hargla

Tuntud Eesti ulmekirjaniku jutukogu, milles mitmete juttude tegelased on lugejaile ka varasemast tuttavad, nagu eksortsist pan Grpowski, Dom Ramón del Estero („Palveränd uude maailma“). Lühiromaan “Tagasi tulevikku IV” on mõistagi inspireeritud filmitriloogiast “Back to the Future I-III”. Lühiromaan “Roos ja lumekristall” on aga inspireeritud ühe maailma kuulsaima kirjaniku üsnagi karismaatilisest tekstist.

Saateks

Üldjuhul peaksid ühe kogumiku tekstid olema loetavad ja mõistetavad ka ilma autori selgitavate saatesõnadeta. Iga tekst peaks olema terviklik ja iseseisev. Suurel määral “Roosi ja lumekristalliga” ka nii on, ometi pean vajalikuks lisada mõned seletavad märkused, kuna mitmete selle kogumiku lugude kangelased on ka varem minu tekstides seigelnud. Erandiks on lühiromaan “Roos ja lumekristall”, mis on inspireeritud ühe maailma kuulsaima kirjaniku üsnagi karismaatilisest tekstist ning ma usun, et lugeja on selle teksti (mille nimi jäägu siinkohal veel saladuseks) faabula ja tegelastega üldjoontes tuttav.

Novell “Emajõe ääres” pajatab ärkamisaegse eesti nõia ja kättemaksja Sänna-Tarmo nooruspäevade ühest juhtumisest. Sänna-Tarmo varasemad lood on “Isa süda” (“Mardus: Juubeliväljaanne” 2001) ja “Kevade tulek (“Looming” nr 4 2002). Kavastu ja Kastre kandi kirjeldus selles loos peaks täpne olema, Kantsiaseme kõrtsi varemed olid paar aastat tagasi veel alles ning ka Nikolai von Essenit olen selles loos üritanud kujutada võimalikult tõepäraselt.

Lühiromaan “Ingellik olevus” on kõige uuem lisandus eksortsist pan Grpowski sarja (“Pan Grpowski 9 juhtumit”, “Kuldsulg” 2001). Jutu tegevus leiab aset kronoloogiliselt pärast kogumiku viimast teksti “Mees, kes ei joonud viskit”.

Pan Grpowskiga ja eksortsistide sarja juttudega on õige nõrgalt seotud ka lühinäidend “Hüvastijätt Annaga”. Nii nõrgalt, et seda ei pruugi märgatagi.

Lühiromaan “Tagasi tulevikku IV” on mõistagi inspireeritud filmitriloogiast “Back to the Future I-III”. Seda ei tuleks lugeda kui minu “ettepanekut” neljanda osa stsenaariumiks, pigem oleks tegemist teatava edasiarendusega ja nende võimaluste kasutamisega, mis filmis on jäetud kasutamata. Olen üritanud säilitada võimalikult täpselt originaalfilmide ajarännu reeglistiku ja karakterite omapära. Lühiromaani algne versioon on ilmunud võrguajakirja “Algernon” 2003. aasta novembrinumbris.

Lühiromaan “Dom Ramón” on seotud romaaniga “Palveränd uude maailma” (“Varrak”, 2002) ning jutustusega “Cuncti simus concanentes: Ave Maria” (“Fantastika” 2004). Dom Ramón del Estero on romaanis episoodiline tegelane, vehklemisõpetaja, kelle majas romaani peategelane Aidann ajutiselt peavarju leiab. Nüüd esmakordselt ilmuv lühiromaan on lugu dom Ramóni elust ja seiklustest, sellest, mis romaani seisukohalt polnud kuigi oluline, kuid on temaatiliselt ja tunnetuslikult sellega seotud. Samas pole “Dom Ramóni” maailm ja (alternatiiv)ajalooline reaalsus päriselt kattuv “Palverännu” omaga. Lugemist see loodetavasti ei sega, “Dom Ramón” on põhiolemuselt siiski täiesti iseseisev tekst.

PГµnevaid seiklusi soovides Indrek Hargla

Roos ja lumekristall

Üks kollane tuluke oli armatuurlaual põlema süttinud. Silmanurgast oli ta seda juba ammu märganud, oli hoomanud, et midagi on seal teisiti kui muidu, mõnetise üllatusega isegi avastanud, et ta on sellest häiritud, kuigi auto häältes polnud mingit muutust, mootor näis töötavat nii nagu alati, ta kõrv ei saanud valetada. Rooli taga peab kõik olema harjumuspärane, sa leiad kinnisilmi ükskõik millise nupu, sa ei pea pilguga ühtegi kohta otsima, oskad vaistlikult pead keerata ja tabad täpselt sihtmärki. Su pilk fikseerib automaatselt igasuguse muutuse esipaneelil, su keha tunneb pisimatki raputust, mida kaassõitja ei tunneks iialgi, kõrv püüab tühisemagi vale tooni mootori undamises või kahtlase urina.

Midagi oli Mettet häirinud juba sellest