Pärsia kirjad
Charles de Montesquieu
«Pärsia kirjad» on satiirižanri põhjapanevamaid teoseid maailmakirjanduses. Et aga «Pärsia kirjade» huumor ja satiir meile mõistetavad oleksid, oleks ehk kohane meenutada ajastut. Louis XIV, valitsenud suurriiki 74 aastat (kauem pole vist üleüldse keegi maailma ajaloos riiki valitsenud), suri kogu Euroopale kergenduseks 1715.a. Troonipärija Louis XV-nda alaealisuse tõttu hakkas riiki juhtima Orléans'i hertsog Philippe, kes armastas luksust, pidusid ja tralli. Ka paberraha sissetooja John Law' afäär langeb just sellesse ajajärku. Valitseva ringkonna argielu oli üks lõpmata pillerkaar, õukondlaste vaimsel piiratusel polnud aga põhja ega lage… Nojah, tuleb tuttav ette. Tõepoolest, «Pärsia kirju» lugedes jääb mulje, et maailm pole mitme sajandi vältel suurt muutunudki. Aga kas siis šedöövritega pole ikka nii? Eks nad seetõttu šedöövrid olegi, et aeg pole suutnud nende sõnumit kahandada ega ähmastada.... Kaks noort pärslast saabuvad Euroopasse ja mida nad siin kõik näevad ja kuulevad?!?… Lauri Leesi
Charles de Montesquieu
Pärsia kirjad
MEENUTUSEKS LUGEJALE
Eesti rahatähtedel figureerivad need kõige suuremad eestlased, nii on ka Prantsuse paberrahadel kõige suuremad prantslased. 200-frangisel pangatähel on Montesquieu näopilt, millest vasakul õigluse jumalanna Themis ning vapp sama jumaluse atribuutikaga – mõõk ja kaalud, nende kohal kolm sõna: L’ESPRIT DES LOIS (Seaduste vaim). See viimane on Montesquieu tähtsaim raamat, mis nägi ilmavalgust 1748. a. ja mõjutas Suure Prantsuse revolutsiooni ajastul konstitutsiooni koostajaid. Ja mis seal salata, ka meie praegune Eesti konstitutsioon on nii või teisiti Montesquieu ideedest mõjutusi saanud.
Praegushetkel huvitab meid hoopis teine Montesquieu, kuigi jah, valgustusfilosoofina on ta Voltaire’i ja Rousseau kõrval meile ajalootundidest meelde jäänud kui Suure Revolutsiooni eelkäija. Kuid Montesquieu oli ka oivaline kirjanik, salvav satiirik, vaimukas humorist. Publikut naerutada on aga palju raskem kui nutma panna. „Pärsia kirjad“ (Letters persanes, 1721) on satiirižanri põhjapanevamaid teoseid maailmakirjanduses. Just selline Montesquieu on „Europeia“ tegijate huviobjektiks.
Charles de Secondat, baron de La Brède et de Montesquieu sündis 18. jaanuaril 1689 (seega siis 100 aastat enne Bastille’ vallutamist) oma kodulossis La Brède’is 22 km kaugusel Bordeaux’st. Jõuka aadlikuna polnud tal muud muret kui hästi õppida, mida ta tegi nii kodus kui ka Juilly oratoriaanide ordu kolledžis Pariisi lähedal. 21-aastaselt sai temast Bordeaux’ parlamendi (s.o. kohtu) nõunik, 26-selt sama parlamendi president. Viimast ametikohta pidas Montesquieu 10 aastat, siis müüs ta suurima heameelega selle ametiposti maha ning hakkas maailmaränduriks, et õppida tundma erinevaid maid ja valitsemissüsteeme. See on „Seaduste vaimu“ pikk ettevalmistusperiood. Milline peab siis Montesquieu arvates olema üks õige riik, õige valitseja või riigipea? Tark riigipea on parem kui rumal ja harimatu inimene. Riigi eesmärgiks on tagada inimestele isikuvabadusi igasuguse omavoli vastu. Viimane eesmärk on aga saavutatav siis, kui riigivõim on jaotatud üksteisest sõltumatute, kuid omavahel tihedalt kokkupuutuvate ning üksteist piiravate riigiorganite vahel (seadusandliku, täidesaatva ja kohtuvõimu lahusus). Seadused, mis riik püstitab, peavad lähtuma mõistusest, kuid ka loodusseadustest, rahva kommetest, unustamata seejuures kliimavööndit, milles üks või teine riik paikneb. Montesquieu märkas ka, et väga kuumas või väga külmas kliimas on inimesed vähem hakkajad kui parasvööndis (geograafiline determinism). Valitsemistüüpe on aga kolm: a) despotism, mis lasub hirmuvalitsusel; b) vabariik, mille toeks on voorus; c) monarhia, mis tugineb aule. Tark ja aus valitseja (valgustatud monarh) on Montesquieu ideaal. Loomulikult on ajaloo vältel kõik rumalad ja ebaausad riigipead Montesquieu teooriat tauninud. Hiljaaegu õpe