Taaveti meheteod neetud kГјlas

Loone Ots

Merekivi külas Pulga talus elab üheksa-aastane Taavet. Jaaniööl läheb ta otsima sõnajalaõit ja satub suurde seiklusse, milles osalevad nii haldjad, vaimud, hinged kui ka Vanapagan ise. Ainult mehine meel ja töökus päästavad Taaveti, tema pere ja küla. Selle raamatu abil saab terve aastaringi jälgida ühe vana aja Eesti talu elu ja toimetusi, õppida vanu laule, mõistatusi ja elutarkusi. Põnevad ülesanded suunavad avastama Eesti Vabaõhumuuseumi.

Suvi

Jaaniöö

Taavet istus suurel kivil ja vaatas üle madala mere koduküla poole. Merekivi järgi oli küla nime saanud ja suur kivi meres oli ammust ajast poisikeste lemmikpaik. Siin mängiti kindluse vallutamist, hüpati ühel jalal tasakaalu ning pajatati õhtuhakul vanaviisi jutte. Päeval polnud ju aega, sest kõik Merekivi küla poisid olid karjalapsed sellest hetkest, kui jõud seda vähegi lubas. Viieselt hanepoiss, seitsmeselt seapoiss, kaheksaselt karjapoiss, kümneselt künnipoiss, ütles rahvatarkus. Ja nii see just oligi.

Taavet oli parasjagu karjapoisist künnipoisiks kasvamas. Ta oli üheksa aastat vana ja pidi sügisel Kuie kooli minema. Karjaga sai ta kenasti toime, teadis iga lehma krutskeid ning oli kits Emmiga päris sõbraks saanud. Ka tähti tundis Taavet hästi, oskas lausa lugeda ning sugu arvutadagi. Taavet pilutas silmi, et loojuva päikese valgusest läbi näha. Küla kiigeplatsil põles praginal hiiglasuur teiba otsa tõstetud tõrvatünn.

Jaaniööks oli kogu külarahvas kokku tulnud. Ümber tünni tantsis noorem rahvas ringmängu. Väärikamad pereisad seisid sealsamas ja rüüpasid õlut ning mõdu. Taavet nägi oma isa heledat pead laiade õlgade kohal. Taaveti ema, õde ja kaks pisemat venda ei paistnud rahva hulgast välja. Taavet tõstis pea. Veel viiv ja päike jääb silmapiirile nagu siiruke sõira. Siis on paras aeg minna ja teha teoks see, mille pärast Pulga talu perepoeg Taavet oli sõbrad lõkke äärde jätnud ja ihuüksi kivi peale hiilinud. Sest selle SUURE ASJA jaoks, mis Taavetil nüüd ees seisis, ei tohtinud tegijal olla ühtki kaaslast.

Taavet tahtis otsida SГ•NAJALAГ•IT.

sГµnajalg

Sõnajalaõiest oli palju räägitud, kuid päris oma silmaga polnud seda Merekivi kandis keegi näinud. Vähe oli nii julgeid mehi, poisikestest rääkimata, kes oleks söandanud jaaniöö kõige hämaramal tunnil suurde metsa minna ning nii kaua kõndida, kuni õis avaneb ja otsija oma hiilgusega enda juurde juhatab. Sõnajalaõie leidja võis soovida ühe suure soovi ja see pidi tingimata kohe sealsamas täide minema. Aga õie ümber valvasid tumedad jõud, kes ei tahtnud, et inimsugu õnnelik oleks, ja selleks iga hinna eest takistusi tegid. Kui Taavet säherduste elukate peale mõtles, tõusis tal klomp kurku. Ometi oli ta otsuse teinud ja õige mees ei võta plaani tagasi.

Poiss heitis viimase pilgu kiige poole, kus inimesed suurest rõõmust rõkatasid. Naer kostis kaugele üle sileda merepinna. Taavet libistas ennast kivilt alla ja astus teele. Vasakule jäi peoplats, kus tema ema kõlav hääl just äsja laulu oli üles võtnud:

„Tutrad tulesse, kasteheinad kesale, lina minu põllule…“

Taavet teadis, et paljud jaanikombed pidid tooma vilja- või karjaõnne. Linakasvust sõltus talu käekäik, sest lina oli kallis kaup, mille eest kaubasaksad hea meelega hõbedat andsid. Selle rahaga maksis Taaveti pere mõisavõlga, et Pulga talu endale päriseks saada. Tõsi küll, lina tuli esmalt kitkuda, leotada, lõugutada, ropsida ja sugeda. Sellega oli palju tööd. Aga tasu oli aus. Kui ainult lina põllul korralikult kasvaks.

Veidi aega ümises Taavet linalaulu kaasa. See oli kuidagi kodune ja sobis metsateel kõndimist saatma. Rada läks ikka sügavamale metsa sisse. Hääled selja taga olid veel vaevu kuulda. Ta kujutles ennast sõnajalaõieni jõudmas, pihlakakepiga paharette nuhtlemas ja lõpuks oma suurimat soovi ütlemas, mille sätendav õis jalamaid teoks teeb. Mida tahta? Taavet ei teadnud täpselt. Ta otsustas esmalt õie kätte saada. Küll siis õige mõte ise