Pillimees

Enn Vetemaa

Enn Vetemaa 1967 a. ilmunud Pillimees on tema teine lühiromaan peale Monumenti (1965). Suuresti jätkab autor tellimuskunsti ja ühiskonnakriitilisuse teemal. Romaani peategelane kirjutab oma õpetaja kohta hävitava artikli ning elab seda raskelt üle tegeledes enesepõletamise ja -haletsusega. […] Aga mina ei ole ju marionett! Ja tema – kaugeltki mitte Suur Traaditõmbaja!… Miks ma nii üldse mõtlen? Jutus, tema jutus on oma loogika küll. Kindlasti on Karrikul parem, kui mina teda ründan. Parasjagu leebelt, ja mitte ka liiga leebelt. Aga siiski, siiski – midagi on selles kõiges viltu, ma tunnen seda. Südamega tunnen. Ei, ma parem siiski ei astu Karriku vastu välja. […]

Hakkas tibutama. See oli vastik peenike sügisvihm. Taevast nagu ei olnudki enam: koos vihmaga laskus tänava kohale õhtu, pressis vastasmajade ülemised korrused üksteisele lähemale, ja kui ma üles vaatasin, oli mul tunne, nagu astuksin mööda kaljusse raiutud renni põhja. Siin-seal süttisid valgusreklaamid; nende kirkad toonid sulasid pehmelt vihma mustjashalli vinesse, tilkusid sealt plastikaatmantlitele, helkisid lakkmustadel avatud vihmavarjudel.

Astusin „Harju” kohvikusse.

Aleksandri nägemine rikkus kohe mu tuju. Ma ei teadnud, et ta ka siin šveitseritele vabu päevi annab. Ta tõstis üles lauakese, mis lahutab riidehoidu saalist, ja tuli mind mantli äravõtmisel abistama. Kiirustasin, kuid see ei aidanud – juba haaras ta palitu otse mu õlgadelt. Tundsin end nigelalt: mu ülikond oli kortsunud ja kingad üsna lääpis; Aleksandri püüdlikkus aga äratas tähelepanu, silmapaarid tõusid kohvitasside kohalt, et mind seirata.

„Noh, kuidas elame?”

Naeratus paljastas ta katkised, tubakast pruunid hambad.

„Mis sa siin elad või…” ühmasin ma. „Eks ikka endist viisi.” Ma pole kunagi märganud, et Aleksandril oleks halb suulõhn, kuid siiski pöörasin ma pea kõrvale.

„Kui endist viisi, mis siis viga! Mina ka endist viisi.”

Kas ta ei rõhutanud liialt seda „siis’i”? Vaatasin hetkeks talle otse silma, kuid need ei reetnud midagi. Tema pruunides, liiga pruunides koerasilmades vilas ainult õline sõbralikkus, ja ei midagi rohkem. Aga sellest hoolimata aiman ma, et Aleksander mind viimastel aastatel pidevalt jälgib. Olen peaaegu kindel, et kui ma nüüd saali astun, vaatab ta mulle apla huviga järele, hindab mu kingade kulumist ja märkab pori püksisäärtel. Sellest kõigest teeb ta omad järeldused. Õieti pole mu riided sugugi halvad, ainult et tähelepanu viitsin ma neile pühendada aina vähem ja vähem.

Läksin trepist alla. Kohvik sumises õhtuselt. Mul vedas. Naine hilisemas keskeas poetas lauale kaheksakopikase kohviarve, tõusis ja tegi krahvinna kõnnakul minekut. Tal oli põlglik veripunaseks värvitud punktsuu ja fantastiline looriga kübar. Naise õlgadel ripnes midagi tokerdunut, mis oli vist kunagi hõberebane olnud.

Vallutasin tühjaks jäänud tooli – see oli otse vastu peeglit – ja palusin luba istuda. Kõhn prillidega rauk tõstis pilgu taldrikult ja silmitses mind viivu umbusklikult, noogutas siis ja asus jälle nohisedes oma viinamarjakoogi kallale. Vanamehe sinine särk oli määrdunud, ta kandis helepunast, sobimatut lipsu, ja ilmselt maitses kook talle väga.

Võtsin taskust ajalehe, kuid veel enne kui ma selle avada jõudsin, oli ettekandja kohal. Pikk kartlik tütarlaps, keda ma siin varemalt polnud märganud; küllap vist uus.

Ta korjas lauaplaadilt kopikad ja kirjutas siis hoolikalt üles mu soovid – kann kohvi ja sada viiskümmend rummi – , püüdis naeratada (küllap oli teda nii õpetatud) ning kadus kardina taha.

Peegel segas mind. Viiekümnele lähenev mees ei taha istuda peegli ees. Varjusin ajalehe taha ning püüdsin lugeda. Kuskil oli uputus, üks inglanna oli sünnitanud viisikud ning India ja Pakistani valitsused avaldasid teineteisele peaaegu samade sõnadega otsustavat protesti. See kõik ei puutunud üldse minusse.

Ma sain oma kohvi ja rummi. Viinamarjakoogi-sööja heiti