KГјmme aastat hiljem, I raamat. Vikont de Bragelonne

Alexandre Dumas

Järg maailmakuulsatele romaanidele "Kolm musketäri" ja "Kakskümmend aastat hiljem". I raamat kolmeosalisest väljaandest.

ALEXANDRE DUMAS

KГњMME AASTAT HILJEM ehk Vikont de Bragelonne I KГ–IDE

ESIMENE RAAMAT

I

KIRI

Maikuu keskpaiku aastal 1660, kell üheksa hommikul, kui soe päike oli juba kuivatanud kaste Blois’ lossi ümbritsevailt levkoipeenardelt, sõitis väike ratsasalk, mis koosnes kolmest aadlikust ja kahest paažist, üle silla linna. Kaldapealsel jalutajad ei pööranud neile suuremat tähelepanu – liigutasid vaid mütsi kergitamiseks kätt ja kohe seejärel keelt, et öelda kõige puhtamas prantsuse keeles, mida Prantsusmaal üldse kuulda võib:

«Näe, Monsieur tuleb jahilt tagasi.»

Ja see oli kГµik.

Sel ajal kui ratsanikud mööda järsku kallakut alt jõe äärest üles lossi juurde tõusid, lähenesid siiski mõned poesellid viimasele hobusele, kelle sadulanupu külge olid nokkapidi seotud mõned jahisaagiks saadud linnud.

Seda nähes avaldasid uudishimulikud talupoegliku otsekohesusega oma põlastust nii kesise jahisaagi puhul, ning kui nad olid omavahel arutades otsusele jõudnud, et varastamine on hoopis tulusam kui küttimine, pöördusid kõik jälle oma toimetuste juurde tagasi. Ainult üks uudishimulikest – paks punnispõseline ja rõõmsa näoga poiss – imestas ikka veel, miks küll Monsieur, kes tänu oma suurtele sissetulekutele võiks end kuninglikult lõbustada, lepib nii armetu ajaviitega.

«Kas sa ei tea siis,» vastati talle, «et Monsieur’ peamiseks ajaviiteks ongi igavust tunda?»

Elurõõmus poiss kehitas õlgu ilmel, mis selgesti ütles:«Sel juhul olen küll parema meelega Paks Jean kui prints!» Ja igaüks asus taas oma töö juurde.

Monsieur ise aga jätkas oma teed nii nukral ja ühtlasi nii majesteetlikul näol, et ta oleks kindlasti pealtvaatajais imetlust äratanud, kui tal neid ainult oleks olnud, aga Blois’ kodanikud ei andestanud Monsieur ’le, et see oli valinud tolle nii lõbusa linna kohaks, kus takistamatult igavusele anduda, ja iga kord, kui nad silmasid kõrgeaulist igavlejat, põikasid nad haigutades kõrvale või tõmbusid aknast eemale, et aga hoiduda nägemast seda kahvatut pikaksveninud uinutavat nägu ja seda ranget poosi. Kõrgestisündinud prints võis seepärast üsna kindel olla, et niipea kui ta nähtavale ilmub, leiab ta tänavad inimtühjad olevat.

Blois’ kodanike poolt oli see aga hukkamõistetav aupakkumatus, sest Monsieur oli kuninga järel ja võib-olla isegi enne kuningat kõige suurem senjöör kogu riigis. Jumal oli lasknud tol ajal valitsevale Louis XIV-le osaks saada õnne sündida Louis XIII pojana, kuna aga Monsieur’ l oli au olla Henri IV poeg. See eelistus, mida Gaston d’Orléans, kes oma õukonnaga asus endises Generaalstaatide palees, Blois’ linna vastu üles näitas, oli või vähemalt oleks pidanud linnaelanikele olema suureks auks.

Ent printsi saatus oli juba kord selline, et ta kõikjal, kus ta rahva tähelepanu enesele tõmbas, vaid üsna vähesel määral imetlust äratas. Harjumusest oli prints lõpuks oma osaga leppinud.

Sellest võib-olla tekkiski ta näole igavalt-rahulik ilme. Monsieur’ elus oli olnud aeg, kus ta väga innukalt tegutses. Ei ole võimalik lasta tosinal oma parimaist sõpradest pead maha raiuda, ilma et sellega sekeldamist ei oleks. Aga kuna Mazarini võimuletulekust peale enam päid maha ei raiutud, jäi Monsieur tegevuseta ja see mõjutas ta hingelist olukorda.

Vaese printsi elu oli niisiis väga nukker. Pärast väikest hommikust jahiretke Beuvroni lähedal või Chiverny metsas läks prints üle Loire’i, et einetada Chambord’is kas isukalt või isutult, ja Blois’ linn ei kuulnud kuni järgmise jahini oma suveräänist ja isandast mitte kõige vähematki.

Niisugune oli lugu igavusega extra muros[1 - Väljaspool müüre (ladina k.).]; mis puutub igavlemisse intra muros[2 - Müüride vahel (ladina k.).], siis anname sellest lugejale pildi, kui ta suvatseb koos meiega järgneda ratsasalgale ja ronid