Kevad kahel rannikul ehk tundeline teekond Ameerikasse

Jaan Kaplinski

Kuigi Jaan Kaplinski uue raamatu mõtted on saanud oma impulsi autori reisist Ameerikasse, ei ole tegemist niivõrd reisiraamatu, kuivõrd omamoodi ilukirjandusliku esseistikaga, mis vabas, kuid vägagi intrigeerivas vormis käsitleb kõige erinevamaid globaalse ulatusega teemasid. Loomulikult ei ole USA Kaplinski jaoks mingi imetlusobjekt, kuid autori hoiak pole mitte mahategevalt, vaid mõtlemapanevalt kriitiline. Ja seda mitte ainult globaalsetes, vaid ka kohalikes asjades.

1

Kui saaks rännata ainult ajas, teeksin kindlasti seda. Ruumis rändamine mulle ei meeldi, vähemalt mitte tänapäevasel moel; mulle ei meeldi liinilennukid, lennujaamad ja hotellid. Aga ajas ei saa rännata, rändamata ka ruumis. Vahel päris kaugele, näiteks Ameerikasse. Ameerikaga on minul nagu paljudel keerulised, ambivalentsed vahekorrad. Ma ei kujuta ette, et selle maa vastu saaks tunda niisugust armastust nagu tunneb eestlane Eesti, lätlane Läti või juut Iisraeli vastu. Ameerika on maa, kuhu ei mindud enamasti sellepärast, et taheti minna nimelt Ameerikasse, vaid sellepärast, et oli vaja kodumaalt ära minna ja Ameerika oli koht, sageli ainuke koht, kuhu minna sai. Nii mindi ja jäädi ja jääjatel sündisid Ameerikas juba lapsed ja lastel omakorda lapsed. Oli aeg, kui minagi mõtlesin, et tahaksin siit maalt ära minna, võibolla ka Ameerikasse. See tahtmine tuli, kui sain kokku mõnede inimestega, kes olid lahkumas, kes Iisraeli, kes mujale. Siis oli hetketi tunne nagu rändlinnul puuris, keda haarab rahutus, kui ta kuuleb öösi lõunasse lendavate sugulaste hääli.

2

Kõik reisid algavad ammu enne algust, nii seegi. Kord küsis minult S, kas ma tahaksin minna Stanfordi, seal ülikoolis olevat huvi Baltikumi vastu, nad võiksid mind kutsuda ja seal vastu võtta. Ma mõtlesin ja ütlesin jah, kuigi erilise innuta. Olin viimase kümne aasta sees olnud Ühendriikides ja Kanadas mitu korda. Kanada meeldis mulle rohkem, oli ühtaegu tsiviliseeritum ja looduslikum. Ühendriikide poliitika on mulle vahel olnud nii tülgastav, et seegi on võtnud tahtmise seal maal käia. Vahel saan hästi aru Noam Chomskyst, kes on kurvalt mõtisklenud, miks USA, mis on demokraatlik maa ja kus inimestel on suhteliselt hea elada, on mujal maailmas käitunud nii metsikult ja hoolimatult. Mul oli meeles Lahesõda, mille järel kurdid ja šiiidid ameeriklaste ja liitlaste õhutusel Saddami vastu üles tõusid, kelle ülestõus Saddamil aga lasti veriselt maha suruda. Mul oli meeles Guatemala, Tšiili ja muud paigad, kus jänkide koolitatud piinajad, poojad ja tapjad käitusid sama jõledalt kui nende Moskva koolitusega ametivennad Ida-Euroopas või Aafrikas. Teisalt: kuigi ameeriklased aitasid võimule Pinocheti, leidsid Ameerikas varjupaiga Pinocheti eest põgenevad vasakpoolsed. Samal ajal kui Ameerika valitsus oli valmis toetama ka kõige mustemaid jõudusid kommunistide ja vasak-sotsialistide vastu, juurdusid Ameerika ülikoolides marksistlikud arusaamad ajaloost ja sotsioloogiast.

Emotsioonide häda on see, et nad vajavad üht, ühest objekti. Ameerika, mida vihkad või armastad, on sellisena ka olemas, kui aga võtad Ameerikat mõistusega, leiad, kui õigus oli Soome Televisiooni Washingtoni korrespondendil Risto Johnsonil, kui ta pani oma Ameerika-raamatule pealkirja Maa, mida ei ole olemas. Üht Ameerikat, mida võiks armastada või vihata, ei olegi mõistusega võttes olemas. Ameerikal on mitu nägu ja loomust. Maia-indiaanlastele Guatemalas on Ameerikal teine nägu kui eestlastele.

Vahepeal, kui president Clintonit tГµepoolest paistis Г¤hvardavat impeachment ja maailma kГµige vГµimsama maa parlament ja ajakirjandus tegelesid ennekГµike tema seks-seikluste uurimise ja kirjeldamisega, mГµtlesin, et ei lГ¤he sinna. Kui aga rahva terve mГµistus ka rahvaesindajaid mГµistuse juurde tagasi tooma hakkas ja paistis enam kui tГµenГ¤oline, et Clinton jääb ametisse, tundsin suurt kergendust. Paistis, et ka seekord ei lГ¤he fundamentalistide ja konservatiivide legalistlik riigipГ