Pariisi kГµht

Г‰mile Zola

Vankrid veeresid, hobused sammusid omatahtsi, pea norus. Mees, kelle proua Francois oli üles korjanud, lamas kõhuli, pikad jalad peitunud vankri tagaosa täitvasse naerikuhja; ta nägu oli surutud keset ilusat porgandilasu, mille pundid end laiutades ülespoole sirutasid; ja kurnatult, haarates laiali kätega määratut aedviljakoormat hirmust, et mõni raputus võib ta maha paisata, silmitses ta enda ees olevat kahte lõputut gaasilaternate rida, mis liginesid ja segunesid seal päris üleval, teiste arvutute valgusallikate seas. Silmapiiril hõljus määratu valge vine, mähkides magava Pariisi kõigi nende leekide säravasse aurupilve.

Г‰mile Zola

Pariisi kГµht

I

Sügavas vaikuses veeresid mööda tühja avenüüd Pariisi poole aedviljakasvatajate vankrid rütmilise rattamürina saatel, mille kaja peksis kahel pool ähmaste jalakaridade taga uinuvate majade fassaade. üks koorem kapsastega ja teine hernestega oli Neuilly sillal liitunud kaheksa naeri- ja porgandivankriga, mis tulid Nanterre’ist; hobused kõndisid omatahtsi, pea maas, ühtlasel laisal kõnnakul, mida tõus veelgi aeglustas. üleval, kõhuli aedviljakoorma otsas ja kaetud kitsa musta ja halli triibuga keepidega, tukastasid voorimehed, ohjad randme ümber keeratud. Varjupinnast esile kerkinud gaasilatern heitis valgust kinganaeltele, kitli sinisele mansetile, mütsinokale, mis vilksatasid keset punaste porgandi- ja valgete naerikimpude, herneste ja kapsaste roheluse määratut õilmitsemist. Ja teel, naaberteedel, ees- ja tagapool, teatas kauge rattamürin samasugustest vooridest, laadungi saabumisest kell kaks hommikul läbi pimeduse ja sügava une, hällitades pimedat linna söögikraami möödumise mühinaga.

Rivi eesotsas astus Balthazar, proua François’ hobune, liiga paks loom. Hobune sammus pooleldi magades ja kõrvu lingutades, kui äkki Longchamp’i tänava kohal võpatas hirmust ja tardus oma nelja jalaga paigale. ülejäänud loomad põrkasid peaga vastu ees liikunud koormaid ja rivi jäi seisma keset rauakolinat ja ärganud veomeeste kirumist. Proua François istus, selg vastu aedvilja ette pandud planku ega näinud midagi pahemalt poolt tulevas kasinas helenduses, mida heitis väike neljakandiline latern, valgustades ainult Balthazari läikivat külge.

“Hei, mammi, lähme edasi!” karjus mees, kes oli ennast naeriste peal põlvili ajanud. “Jälle mõni purjus siga.”

Proua François oli kummardunud, ta oli märganud paremal pool peaaegu hobuse jalgade all tumedat kogu, mis tõkestas tee.

“Inimesi ei või alla ajada,” ütles ta maha hüpates.

Maas lamas üks mees täies pikkuses, käed laiali, näoga tolmu kukkunud. Ta paistis erakordselt pikk, kõhn nagu raagus oks; lausa ime, et Balthazar polnud teda kabjahoobiga pooleks löönud. Proua François arvas, et mees on surnud; ta kükitas mehe juurde, võttis ta käe ja tundis, et see on soe.

“Hei, mees!” ütles ta leebelt.

Veomehed läksid kärsituks!.. See, kes oli ennast naeriste keskel põlvili ajanud, põrutas oma käriseva häälega:

“Andke talle piitsa, mammi!.. Täis kaaninud ennast, kuradi siga! Lükake ta rentslisse!”

Mees oli vahepeal silmad lahti löönud. Ta vaatas proua François’d ehmunult ega liigutanud ennast. Naine mõtles, et ilmselt on mees tõesti purjus.

“Te ei tohi siia jääda, hobused tallavad teid surnuks,” ütles ta mehele. “Kuhu te tahtsite minna?”

“Ma ei tea…“ vastas mees väga tasa.

Siis, pingutades end, ja Г¤revil pilguga:

“Ma läksin Pariisi, ma kukkusin, ma ei tea…”

Naine nägi teda juba paremini; mees oli haletsusväärne omamustade pükste ja musta redingotiga, mis mõlemad olid räbaldunud ning paljastasid ta lihata luid. Jämedast kalevist must nokats, kartlikult kulmudele tõmmatud, jättis nähtavale kaks suurt kummaliselt mahedat pruuni silma karmis ja vaevatud näos. Proua François’ meelest oli ta tõepoolest liiga kõhn, et olla joonud.

“Ja kuhu te Pariisis tahtsite minna?” küsis naine uuesti.

Mees ei vastanud kohe; see pärimine häiris teda. Ta näis