Taevas ja Maa
Hille Karm
See on lugu lapsest, kes kasvab kirikuõpetaja peres 1950–1960ndate Nõukogude Eestis, kus inimene arvab end olevat kõigevägevama ja usku Jumalasse peetakse igandiks helgesse tulevikku tormaval teel. Hoolimata sellest peaks kirikuõpetaja peres sündinu justkui enesestmõistetavalt jagama maast madalast oma vanemate tõekspidamisi. Miks olen sündinud just niisugusesse peresse sellises riigis? Miks peab meie pere rändama ühest kohast teise? Miks minu isa on valinud ühiskonnas väärtusetu ameti? Mis maa see on, kus niisugust peret nagu meil on, kummaliseks peetakse? Nende küsimuste üle murrab teismeealine tüdruk pead iseendas ja oma päevikus. Pika kaalumise järel astub ta vanemate seatud teelt kõrvale ja valib üliaktiivse osalemise nõukogude elus. Teda kannustab soov olla nagu teised, nautida tähelepanu ja ühiskonna tunnustust. Seda kõike ta saab, kuid oma hinges kiigub ta Taeva ja Maa vahel, ta süda jääb pooleks: olles nagu teised, on ta südames siiski tugevasti oma vanematega seotud. Õhtuti pimeneva tähistaeva all seistes küsib ta endalt: kuidas edasi? Või hoopis – tagasi? Oma vanemate pärandi juurde?
Hille Karm
Taevas ja Maa
MERETAGUNE MAA
MILLAL LГ•PEB LAPSEPГ•LV
MA TRIIGIN PRUUDIKLEITI. Kleit on maani, kõrge kaelusega, pikkade puhvvarrukatega, lokkavast kreemjast siidist. Kleit on nii pikk ja raske, et ei taha kuidagi triikimislauale mahtuda, vaid libiseb ikka ja jälle jonnakalt maha. Kortsud ei tee kuumast triikrauast väljagi ja ega ma väga kuumaks julge rauda sättida – mis siis, kui kõrvetab ära? Kortsud on sügavad, sest pruudirüü, nii pikk kui ta on, pole mahtunud kapis riidepuule, vaid seisnud korralikult kokkupanduna riiulil. Õigemini mitme kapi riiulil, mitmes kohas ja – kui mitu aastat? Arvutan endamisi, lahutades 2010st 1942. Saan 68, koguni veidi üle 68 aasta, sest juunist oktoobrini on veel neli kuud.
Mu ema ja isa pulmad olid 21. juunil 1942.
See on ema pruudikleit, mida ma nГјГјd triigin.
On pühapäevahommik. Kalender näitab 10. oktoobrit 2010. On selle aasta kõige päikeselisema sügisnädala viimane päev. Päike on säranud hommikust õhtuni, mähkides oma kiirtesse kuumast suvest raugeid ja sügise karguses hingavaid puid ning kullates ümberkaudsete linnamajade aknaid. Tänagi pole päike ja üksnes oktoobrikuule omane valgus veel kadunud, need mõlemad on alles, kõik kordub, nagu korduvad tulevikuski imetabased sügisnädalad, mil puulehtki ei liigu.
Ainult inimene ei kordu.
Ma ei ole rahul. Mulle tundub, et ma ei saa seda kleiti ealeski sirgeks! Mitte iial! Juba terve tund on läinud ja mul ei ole rohkem aega!
„Ära muretse, mis sa tast nii väga, see on nüüd hea küll…” kuulen ema rahustavat ja leplikku häält. Nii on ta vahel ikka öelnud mulle, muretsejale ja maksimalistile.
Ema oleks nagu tänagi veel siin, istumas tugitoolis või aknast välja vaatamas köögis, kus praegugi on ta poolik teetass, lusikas sees. Ma ei ole seda tassi puutunud ega pesnud. Veel mitte.
Kleidi alläär on õige pisut-pisut kulunud, ainult ühest kohast. Jäi see serv ehk pulmapäeval kinni mõne põõsa külge, kui kaunis tumedapäine pruut ja tema tikksirge lokkisjuukseline peig aias jalutasid või piltnikule poseerisid? Siidpesus, mis kleidi juurde kuulub, on siiski mitu imepisikest auku ja slepina looklev pikk loor on servast rebenenud.
Jah, aga kuidas ma nüüd viin sellised riided…? tõuseb minus äkki kahtlus. See pole ju päris tavaline, et… Võib-olla peaksin…?
Võtan puhta valge paberilehe ja kirjutan sellele esimese sõna: „Hea…”
Mõtlen hetke, tõmban „hea” maha – see tundub mulle liiga isiklik, ma ju ei tunne seda inimest – ja asendan sõnaga „lugupeetud”. Järgmist sõna ei leia ma kohe, kuid lõpuks saan kokku pöördumise: „Lugupeetud riietaja. Mu ema viimane soov oli, et ta saaks selga oma pulmakleidi. Vabandust, kui need ligi 70 aastat seisnud rõivad ei näe enam väga head välja…”
„Jama!” saan järgmisel hetkel aru. Aina muretsen selle pärast, mida teised, olgu