Назад к книге «Puhkus Kreekas» [June Granger]

Puhkus Kreekas

June Granger

Võluv ja sarmikas Elisabeth Candy siirdub Kreetale, imekaunile õitsvale saarele Egeuse meres, et seal puhata ning nagu kord ja kohus lõbutseda. Saarel leiab ta aga selle, kellest on aastaid unistanud, ja midagi niisugust, mis poleks talle viirastunud ka kõige kohutavamas unenäos, nimelt kirgliku armastuse ja… surmaohu. Ja tema puhkus lõpeb hoopis teisiti, kui ta oleks osanud arvata.

June Granger

Puhkus Kreekas

1.В peatГјkk

“Tervist, kaunitar!” kraaksatas keegi Elisabethi selja taga mõnitava häälega.

Naine võpatas ja pöördus ümber. Mitte kedagi. Üksnes suur roheline papagoi katkus oma tohutu võimsa musta nokaga laisalt puurivarbu.

“Ah, see oled sina, George!” naeratas Liz, koukis taskust välja mandlipähkli ja ulatas selle linnule. Papagoi haaras ettevaatlikult külakosti noka vahele ning kallutanud pea küljele, silmitses teda huviga. “Tänan, sina oled ka ilus!” meelitas Liz sulelist lobamokka.

Papagoi marssis tähtsalt mööda peenikest õrt edasitagasi, ajades puhevile kaelasuled ja demonstreerides erepunaseid triipe rohelistel tiibadel. Lind ei viinud kordagi oma tarkade silmade ainitist pilku kõrvale äsjailmunud heategija taskutelt.

Nagu meie personalijuht Phil Brown preemiat ootamas, mõtles Elisabeth ja ulatas mangujale järjekordse pähkli.

“Elisabeth peab surema!” kraaksatas äkki papagoi, jäljendades koomiliselt kellegi aktsenti.

Väga naljakas. Kuid millegipärast Lizi see naerma ei ajanud. Vastupidi, mööda ta selga hakkasid jooksma vastikud sipelgad. Järelikult on keegi neid sõnu lausunud papagoi juuresolekul. Ja mitte üks kord… Aga äkki soovib keegi tõepoolest ta surma?

Stopp! andis ta endale piinlikkust tundes käsu. Ei tohi end niiviisi käest lasta. Olen liiga palju igasuguseid krimisarju vaadanud, nüüd viirastuvadki kõikjal kuriteod… Kuid ometi, kust teab papagoi minu nime? Ja räägib samuti kuidagi imelikult, justkui mingi aktsendiga.

Küllap see vaid näis mulle, otsustas ta. Viimasel kuul olen olnud lihtsalt kohutavalt väsinud, pealegi on mul ju neuroos – tippjuhtide kutsehaigus. Ei, nii ei lähe. Otsekohe randa, mere äärde! Vesi uhab maha kõik hirmud ning lahustab tugevas meresoolas kurbuse ja ärevuse.

Pannud hotellitoas selga tagasihoidliku välimusega, kuid elegantse sinist värvi, valgete kajakatega supeltrikoo, heitis Elisabeth kuivatuslina ja kummist sandaalid mahukasse punutud rannakotti ning suundus mere äärde.

* * *

Egeuse meri oli läbipaistev, soe ja hellitav, mererand avar ja inimtühi. Kõik Lizi mured olid lõplikult mälust pühitud nagu kasutud arvutifailid, hing muutus aga kergeks ja lõbusaks, justkui kavatseks ta lendu tõusta nagu kajakad ta supeltrikool ja tiirelda eresinise mere kohal, mis mängles päikese all ja kutsus teda oma embusesse.

Elisabeth päevitas lamamistoolis, vaatas laisalt ringi ja kõik mehed, kes temast möödusid, aeglustasid tahtmatult sammu, seirates teda pika, vaimustatud pilguga.

Liz nägi tõepoolest hea välja, ehkki oli juba ammu ületanud igale naisele nii tähtsa kolmekümne piiri. Ta käed ja jalad, mis olid justkui andeka meistri voolitud, olid veel päikesest puutumata ning loomulik piimvalge nahavärv rõhutas veelgi ta sujuvaid kehajooni. Seal puudus igasugune nurgelisus, mis paelub mõningaid mehi noortes neidudes. Ei teravaid põlvi ega küünarnukke, ei üles kergitatud kiitsakaid õlgu. Nagu oleks Lizi loonud nähtamatu skulptor voolinud kõigi antiikaja kujurite reeglite järgi hoolikalt ta proportsioone ja sujuvaid kehajooni. Pikad elegantsed varbad olid jätkuks kitsale jalalabale, nõtked pahkluud ja ümarad põlved tõmbasid pilgu ta jalgadele, väikesed käelabad, ilusad laugjad õlad ja peened randmed kutsusid imetlema ta käsi. Hea veel, et supeltrikoo varjas ta väikest kena rinnapartiid sünnimärgiga vasakul pool ja kõigile loomulikele blondiinidele omaste roosade rinnanibudega, samuti lamedat kõhtu, vastasel juhul oleks tal vaevalt õnnestunud rahulikult päevitada.

Liz tahtis vaid Гјht – puhata. TГµeliselt puhata. TГ¶Г