Jõhker mäng
Tara Taylor Quinn
Väliselt on Arizona juhtivprokurör Janet McNeil pühendunud ja kindlameelse prokuröri võrdkuju, kes elab oma reeglite järgi. Aga tema sisemine maailm on kaoses. Kohutavad õudusunenäod hoiavad naist pidevas ärevusseisundis. Siiski on tugeva pealispinna säilitamine Janetile väga tähtis, sest ta uurib ühe rassistliku organisatsiooni tegevust ja mõrtsukas ning tema fanaatilised jüngrid ei kõhkleks hetkekski, kui neil peaks tekkima mõte sundida Janeti suu igaveseks vaikima.
Naabrimees Simon Green on ainuke inimene, kes ei palu Janetit, et too juhtumi uurimisest loobuks. Endise politseinikuna on ka Simonil oma tumedad saladused ja ta mõistab, kui tähtis on lõpetada vihkamine ja vägivald. Aga kui isik, kellelt seda kõige vähem võis oodata, pillab sõna, mis ähvardab nende elud igaveseks teiseks muuta, peab Janet otsustama, millega ta söandab riskida, millega mitte.
Tara Taylor Quinn
Jõhker mäng
Hea lugeja
Ma pean sulle kohe alguses ära ütlema, et see on kõige raskem raamat nendest, mis ma oma elu jooksul üldse kirjutanud olen. Esmapilgul ei tundu see romaan olevat eriti hirmutav. Esialgu paistab see turvalise loona väikese linnakese elust ja juhtumistest. Pealiskaudsel vaatamisel tundub, et inimesed lihtsalt armastavad, neid armastatakse ja kõik näib olevat hästi.
Kuid idüllilise pealispinna all asub hoopis teistsugune maailm. Seal toimuvad hoopis teistsugused sündmused, mis on ühtaegu selgesti nähtavad, ent siiski varjatud.
Järgnev lugu on väljamõeldis, uskuge siis seda või mitte. Kõik tegelaskujud ja sündmused on minu fantaasialennu sünnitised, ehkki teema kui selline on ehtne. Kohtuasju puudutavad faktid on õiged.
Väljakutsed, millele me ühiskonnana peame vastu astuma, on tõelised, need asjad toimuvad meie endi silme all ja siinsamas meie ümber. Inimeste käitumine põhineb nende endi isiklikel arusaamadel ja ajenditel. Kuid liigagi tihti ajendab meid lihtsalt hirm, ehkki me ise nimetame seda pühendumuseks ja ustavuseks sügavale hinge juurdunud veendumustele.
See raamat ei mõista kedagi hukka ega õpeta elama. Tema ülesandeks on viia sind kuhugi, kus sa kunagi varem pole käinud. Haarata mõneks tunniks su tähelepanu, lahutada su meelt, võib-olla panna sind ebamugavalt nihelemagi. Ja loodetavasti ei ole sa pärast lugemist enam nii kindel, et kõik asjad siin maailmas on nii selged ja enesestmõistetavad…
Muus osas võid end turvaliselt tunda, sest teekond lõpeb turvalises kohas! Ja kui sa loo lõppedes tunned vajadust veel enama järele, siis hoia silmad ja kõrvad lahti. Kui ma parajasti seda raamatut lõpetasin, andis järgmine juba endast teada – ehkki see pole veel valmis!
Mulle meeldib saada tagasisidet inimestelt, kes on minu raamatu kätte võtnud. Te saate minuga ühendust aadressil P.O.Box 13584, Mesa, Arizona 85216 või võrgulehe www.tarataylorquinn.com kaudu.
Tara Taylor Quinn
Sherry Stephensile, kes on nii väliselt kui ka sügavamal sisemuses erakordselt puhas ja siiras inimene.
Ma tänan sind su elurõõmu, eeskuju ja haruldase ning hindamatu sõpruse eest.
Tänusõnad
Ma tänan siinkohal Maricopa maakonna ülemkohtu kohtunikku Sherry Stephensit, tema kolleege ja abišerifit
David Parrat, kes lubasid mul heita pilku maailmale, mida ma varem näinud polnud.
Teil on jätkunud oma raskes töös kannatlikkust ja jõudu ning Maricopa maakonna elanikel on vedanud, et neid kaitsete just teie.
1
„Kas küsimusi on?” küsis juhtivprokurör Janet McNeil ülbe näo ja hoiakuga noorelt mehelt. Mees niheles ja liigutas oma seljale raudu pandud käsi, mis toetusid väikese nõupidamisruumi ärakriibitud lauale.
„Te ütlesite, et pakute meile kokkulepet.”
Jan raputas pead ja vaatas otsa Gordon Michaelsile, Flagstaffis hästi tuntud advokaadile, ja pööras siis tähelepanu taas süüalusele. Jacob Hallile oli esitatud süüdistus eelmisel nädalal ja istung määrati detsembri keskele, mis oli maksimaalne seaduses ettenähtu