Mälestusi Laanekivi Manni lapsepõlvest

Anna Haava

Anna Haava

Mälestusi Laanekivi Manni lapsepõlvest

EESSГ•NA

Laanekivi, kus elas Laanekivi Mann oma lapsepõlve – seda Laanekivi enam ei ole. Sest kõik on sääl teiseks muutunud. Kadunud on Laanekivi saja-aastane tare. Ei ela säälmail enam inimesi Laanekivi suguseltsist, ei helgi sääl laialises, aegamisi alla jõe poole veerevas õues enam nende juttu ning laulu, nende rõõmu ning muret. Kadunud on endine õunaaed ning õunaaia taga pleekaed, kus Laanekivi naised põlvest põlve suvel vaalisid oma talvelkoetud kangaid; kadunud on ka too vana, põline pärn, mis seisis taga, pleekaia nurgas ning mille jämeda tüve ümbert võis haarata vast kolme mehe süli; kadunud on ka suur, vana kadak pleekaia servas – tarbepuu, millelt Laanekivi põlvest põlve võttis marju arstimiks, oksakesi vii-rukiks nagu ka anumate hautamiseks kõda juures. Kuid kadunud on ka see kõda ise oma veerennide, oma lõkendava lee ning puu pääl edasi-tagasi lükatavate ahelate ja kooguga. Ainult põline kaev säälsamas joodab oma veesoontega küll endiselt kogu talu. Kadunud on ka ülalõues, vastu mööduvat kirikuteed kahe poolega kõrgete, tahumata tammesarnaste ning samuse ristpalgiga väravad – väravad, mille sammaste ning ristpalgi oksaaukudes kuldnokad ligi kakssada aastat olid pesitsenud ning kahel pool väravaid, kohisevate haabade ja kaharate kaskede ladvas laulnud.

Kadunud on ka hiigel-kuusk Laanekivi tagatare õue all, kõrgel jõekaldal – kuusk, mille kõrge ladva üks külg juba kaks inimiga kuiv olnud, kuid kes oma uhkes vanus-tumeduses ning kõrguses paistis siiski kaugele, mitmele poole, oli nagu tähiseks kaugelt sõitjaile – tuli jälle, kes vahest nii kaugelt tulnud, et Laanekivi muidu ei tundnud.

Uued inimesed, uus suguselts asub endisel Laanekivil, elab uues elamus, toimetab, töötab sääl mägiseil mail, mis oma ilmelt mitmeti muutunud, elab oma rõõme ning muresid ja kogub oma hingesse mälestusi oma lennul mööduvaist päevist.

Ainult päike, kes kõnnib kõrgel taevakummil, ainult päike oma mõõtmatu pikas elueas näib alles nagu endine ja heidab oma helki ka endise Laanekivi mälestusile.

I

Kui Mann tuli. Mihkel-lellenaise lugemised sГјndinud asjust.

Manni ema arvamine laste koolitamisest võõras koolis.

Mann kirikus.

See oli ühel laupäeval pääle mihklit 1864, kui Mann Laanekivile tuli. Kuid ega tal tulles veel Manni nime või üldse mõnd nime polnudki – nimi anti alles pärast, pühal ristimisel – ja hüüti teda esiotsa ainult maimuks, lapseks ja tütuks.

Ja ega teda sel laubasel päeval õieti veel ei oodatudki. Sest tare taga aias võeti viimaseid kartuleid ja perenaine ise oli ka abiks võtmas, et saaks tööga aegsasti valmis ja õhtule, enne kui püha sisse tuleb.

Aga pääle lõunat perenaine enam aeda ei tulnud. Sest pääle lõunat, enne päikese veeru tuli Mann: tuli väike külaline, kes saatusest Manniks määratud siin maailmas.

„Nisuke tüdrik!“ ütles kartuliaias Annuse Märdi Ann, kuuldes tema tulekust, „tuleb laubasel päeval! Lasknud ometi kartulid enne ära lõpetada! Tulnud homme!“

Sest neitsik Ann oli vali tööinimene.

Aga väike tüdruk Laanekivi tagakambris oli selle maailma elu ja oluga esiotsa küll väga rahul: vanaema oli ta ilusti ehtesse pannud ja istus temaga nüüd tagumise akna all ning aknast sisse – säält üle jõe kaugelt, sinava laane ladvult – vaatas päike, vaatas oma selges hiilges Laanekivi madalasse kambrisse, kullatas oma hiilgega kambri pruunitunud, pooltahutud seinu, hõlmis oma valgusesse vanaema ning maimukese tema süles ning kroonis tema emal, kes ka sääl oli, ta raskeid tumejuukseid hõljuva kiirtepärjaga, suudles ta käsi…

Ning nii ei ole imetella midagi, kui maimu vanaema süles keset kõike seda valgust ja hiilgust korraga, ei isegi teades miks ja kuidas, pääd tõstis, päikesele vastu vaatas ja – naeratas!

Aga vanaema seda nähes heitis püha ristitähe üle lapse, kaalus mõttes oma tarka pääd ning kuulutas: „Sohvi, mu tütar,“ kõne