Murdmatu loits
Barbara Cartland
Rocana Brunt aitab oma nõol leedi Caroline´il salaja kohtuda mehega, keda neiu armastab. Siis öeldakse Caroline´ile, et ta peab abielluma Quorni markiiga, kes on seoses ühega oma paljudest armukestest täbarasse olukorda sattunud. Neiu süda on murtud, ent markii tahab oma naha päästmiseks otsekohe abielu sõlmida. Kaastundest ja sõprusest Caroline`i vastu, kes on nii õnnetu, nõustub Rocana oma nõo asemel altari ette astuma, et too põgenema pääseks. Tuntud autori kolmesaja kolmekümne üheksandas romaanis räägitaksegi sellest, kuidas kaval vahetus jääb märkamata kuni Rocana jõuab markiiga Pariisi, kuidas neiu avastab end ohtlikust olukorrast ning kuidas ta imelise, murdmatu loitsu abil leiab juhuslikult oma õnne.
Autori märkus
Mõõgakepp on jalutuskepp, mille sees on varjul terav rapiiritaoline mõõgatera. Mõõgakeppide tegemist alustati 1730ndatel ning jätkati 19. sajandi lõpuni.
1820ndal aastal võis jõuda Doverist Calais’sse kolme tunniga, isegi halva ilmaga võttis ülesõit harva rohkem kui viis või kuus tundi.
Prantsusmaa ühissõidukitest oli kõige kiirem diližanss, sest hobused, keda vahetati iga kaheteistkümne miili järel, kihutasid kogu aeg galoppi. Calais’ ja Pariisi vahel oli kolmkümmend ja pool jaamavahet.
Siiski oli reisijate jaoks ainus mugav reisimisviis võtta endale ise hobused ja korralik vedruvanker. Pole tarvis lisada, et see oli väga kulukas.
Esimene peatГјkk
1820
Rocana istus akna all ja õmbles ruumis, mis varem oli olnud lossi klassituba, kui uks pärani lendas.
Ta tõstis pilgu oma nõo armsale näole ning taipas kohe, et midagi on viltu.
“Mis lahti, Caroline?” küsis ta.
Hetkeks näis, et leedi Caroline Brunt ei suuda talle üldse vastata.
Siis pahvatas ta Rocana poole astudes raevukalt:
“Ma ei tee seda! Ma ei kavatsegi temaga abielluda, mida iganes papa ka ei ütleks!”
“Abielluda!” hüüatas Rocana. “Mida sa nüüd räägid?”
Caroline vajus aknaalusele istmele ning vastas käsi kokku lüües:
“Sa ei usuks iialgi, mis on juhtunud!”
Rocana pani käest paela, mida oli imetillukeste pistetega hertsoginna kleidi serva külge õmmelnud.
“Räägi siis ometi,” ütles ta õrnalt. “Ma näen, et see on sind pahandanud.”
“Pahandanud!” hüüatas Caroline. “Ma olen vihane ja täiesti endast väljas, aga ma ei tea, mida peale hakata!”
Tema viimastes sõnades oli midagi kaastunnet äratavat ning Rocana kummardus ettepoole ja pani oma käe Caroline’i omale.
“Räägi mulle,” palus ta.
“Papa ütles mulle just praegu, et on kutsunud Quorni markii meile jahivõidusõidule, mis toimub kolmapäeval,” vastas Caroline, “ja markii olevat talle usaldanud, et kavatseb mu kätt paluda!”
“Quorni markii!” hüüatas Rocana. “Oled sa kindel?”
“Jah, muidugi olen! Ja kui ma ütlesin, et ei kavatse temaga abielluda, vastas papa ainult: “Ma ei taha selle üle vaielda, Caroline, sa pead kõnelema oma emaga!””
Mõlemad tüdrukud jäid vait, teades, et hertsoginnaga on võimatu kõnelda, sest kui too on midagi juba pähe võtnud, siis ei suuda miski ega keegi teda ümber veenda.
Natuke aega valitses vaikus, kuni Caroline uuesti pГјsti hГјppas, et karjatada:
“Ma ei abiellu temaga! Ei abiellu! Sa tead, et ma armastan Patrickut ja et tema ootab ainult võimalust papaga rääkimiseks.”
Rocana ei öelnud midagi, sest ta oli alati kindel olnud, et Caroline’il ei lubata ealeski abielluda Patrick Fairleyga.
Patrick oli nende lähim naaber, baroneti poeg ja väga võluv isiksus ning tema juures polnud midagi laita peale selle, et hertsoginna oli oma tütre suhtes äärmiselt ambitsioonikas ja seadis sihid tavalisest provintsidžentelmenist tunduvalt kõrgemale.
Harilikult oli Caroline vaikne ja ema soovide suhtes kuulekas ning igas mГµttes eeskujulik tГјtar.
Rocana üksi teadis, kui palju oli armumine Caroline’i muutnud – tüdrukus tuli nüüd esimest korda elus nähtavale väike osa tema ema tugevast tahtejõust.
Polnud midagi Гјllatavat selles, et neiu oli armun