Tiivuline vГµlujГµud
Barbara Cartland
Christine Lydford saab teada vihatud võõrasema salaplaanist sundida teda abielluma oma armukese, skandaalse markii Tian Ventnoriga. Christine'i ainus võimalus on põgenemine koos armastatud Harryga. Sõbranna Mina otsustab Christine'i aidata.
Barbara Cartland
Tiivuline vГµlujГµud
Autori märkus
Linnud on teadlasi juba aastasadu paelunud ja hämmastanud. Keegi ei tea, mispärast osa neist peaaegu vahepeatusteta kolme tuhande miiliseid vahemaid ületavad, samas kui põldpüü ja faasan sünnipaigast üle kolme miili ei liigu.
Märtsis võib Inglismaal vaadelda ülimalt tähelepanuväärset lindude suurrännet. Künnivareste parved, mis öösiti tuhandepealisteks paisuvad, lagunevad kevade saabudes. Võõrtalvitujad lendavad üle mere Skandinaaviasse ja Saksamaale, ent kohalikud künnivaresed hakkavad siinsamas pesi punuma.
Tibatilluke käblik on rändlind, kes sügiseti siirdub Lõuna-Prantsusmaale ning Hispaaniasse, ületab loomupärasele suunatajule tuginedes Vahemere ja Sahara ning sukeldub Aafrika mandri sügavustesse.
Pääsukesed lahkuvad septembris ja jõuavad välja Lõuna-Aafrika väikestesse küladesse, et sealt seitsme või kaheksa kuu pärast naasta.
Kust küll pärineb lindude oivaline suunataju, mida kadestanuks nii Cabot kui ka Da Gama?
Esimene peatГјkk
1882
“Mina, sa pead mulle appi tulema!”
Väikese magamistoa uks läks lahti ja tütarlaps tuhises sisse.
Ta oli oma mõttesse nii süvenenud, et ei märganud kõnetatava käitumises paugupealt midagi ebaharilikku.
Kui ta viimaks Mina silmis pisaraid märkas, oli ta üsna jahmunud: “Mis lahti on? Mis sind niiviisi endast välja viis? Nutmine pole sulle omane.”
Ta sööstis tuppa ja kaelustas voodil istuvat ning nägu käte vahele peitvat sõbratari.
“Ütle ometi, mis on juhtunud? Ma pole sind varem sellisena näinud.”
Christine Lydfordi hääl oli murelik ja tema tumedaist silmist õhkus kaastunnet.
Tumedate käharate juuste ja valge nahaga Christine oli äärmiselt meeldiv, ent siiski mitte ilus. Kuid tema veetlevalt üleannetu näoilme võlus enamikku inimestest, kes teda nägid.
Tänu põselohukestele mõjus tüdruk alati naerusuisena ning kahtlemata oli ta Proua Fontwelli Noorte Daamide Seminari populaarseim neiu.
Mina, keda ta oli kõnetanud, neelas pisarad alla, võttis käed näo eest ja lausus murest murtud häälega: “Mu… isa on… surnud!”
“Oh, Mina, kui kahju!” hüüatas Christine. “Aga kuidas ta suri, ja kus?”
“Sain onu Osbertilt kirja,” vastas Mina. “Ta kirjutab, et papal oli mingisugune liivakärbsepalavik. Tal oli olnud ülikõrge kehatemperatuur, ja et selles Egiptuse piirkonnas polnud ühtki kvalifitseeritud arsti, siis suri ta enne onu kohalejõudmist.”
“Kui kahju!”
Christine teadis, et juhtunu on sГµbratarile suur hoop, sest Mina ema oli surnud alles aasta tagasi.
Mina oli talle jutustanud, et muserdatud ja õnnetu isa sõitis pärast abikaasa kaotust Aafrikasse metsikut loodust uurima – eeskätt linde, sest ta oli harrastusornitoloog.
Ja Mina pandi kooli.
Keegi oli härra Ian Shaldonile öelnud, et proua Fontwelli kool on kõige parem, mispeale isa saatiski oma tütre Ascotisse, kus koolimaja asus, et ta seal tema tagasitulekut ootaks.
Algul oli Mina Гјksildane ja kartis teisi tГјdrukuid.
Ta oli seniajani koos ema ja isaga Huntingdonshire’i avarustes elanud ega olnud eakaaslastega kuigi palju lävinud.
SeetГµttu oli tal hea meel, et Christine Lydford temasse lahkelt suhtus ja peagi said neist head sГµbrad.
Tegelikult oli Christine Minast peaaegu aasta noorem, kuid nende vanusevahe oli täiesti märkamatu, sest välimuselt oli Mina alles laps.
Tänu sellele, et Christine’i isa oli pururikas lord Lydford ning tüdruk ise oli vanaemalt raha pärinud, oli temas parasjagu peenust, millest Minal tugevasti vajaka jäi.
Esmalt tegi kooliõdedele Christine’i hoolitsev suhtumine uustulnukasse nalja, ent suur oli nende imestus, kui tüdr