Jääpurikas Indias
Barbara Cartland
Ootamatu pärandus laseb Mavina Lonsdale’il pöörduda tagasi Indiasse oma isa viimset puhkepaika otsima. Inglismaalt üksinda lahkunud, hellalt kasvatatud süütukest kaitseb ühe võõra labase tähelepanu eest ei keegi muu kui lugupeetud major Willoughby Wicke. Ühe soosituima ning nägusaima mehena nii Inglismaal kui ka Indias on major keelepeksjate jaoks mõistatus, sest kohtleb külmalt ka veetlevaimaid seltskonnailudusi… Ümberkehastumise meistrina saadab major südikat Mavinat läbi hirmutavate hädaohtude tema isa rügemendi kindluse juurde. Teel päästab Mavina terane taip kindluse vaenlase agentide eest. Kuid suurem võit on armastuse triumf, mis hõlmab kaks vaprat hinge lõputu õnne sooja lubadusse…
Autori märkus
Nagu ma selles raamatus selgitanud olen, ei kavatsenud Ida-India kompanii liikmed valitseda Indiat, vaid seal lihtsalt raha teha.
See õnnestus neil väga edukalt kogu 18. sajandi vältel.
Kui britid võimu üle võtsid, otsustasid nad oma eesmärke muuta, eriti Thagi suhtes.
Jumalanna Kalit kummardav Thag oli julm kägistajate vennaskond, kes oli Indias reisijaid sadu aastaid terroriseerinud.
Neil oli oma hierarhia, traditsioonid ja rituaalid.
Nad uskusid, et kui nad teedel võõraid kägistavad, teevad nad seda Kali nimel.
Thagil oli tähtsate indialaste tugev salajane kaitse. Kuna see oli briljantselt organiseeritud salasekt, oli nende vastu äärmiselt raske võidelda.
Väljakutse võttis vastu kapten William Sleeman, kes saabus Indiasse 1809. aastal.
Esmalt hakkas ta thagide vГµika saladuse vastu huvi tundma kohtuniku ja politseinikuna Kesk-Indias.
Kannatlikult ja järjekindlalt uuris ta sekti kohta nii palju kui võimalik.
1820. aastaks oli tema elueesmärgiks saanud sekt hävitada.
Thagid tegutsesid täiesti salaja, kuid nad olid maanteemõrvarid.
Leides teel rändajate rühma, poetasid nad end meelitava jutuga nende seltskonda ning reisisid tihti koos nendega päeva või paar.
Kui aeg ja koht tundusid sobivad olevat ja ended head, tapsid nad oma reisikaaslased.
Nad kägistasid inimesi selja tagant kollase silmusega, mida nimetati rumal.
Sleeman hindas Kesk-Indias turvaliselt reisimise vГµimalust peaaegu kaks Гјhele.
Arvati, et thagid tapsid aastas 40 000 inimest.
Sleeman andis endast parima ning 1833. aastaks oli thagism oluliselt vähenenud.
Samas ei suutnud keegi iga kadunud rändaja jälgi ajada ning Thagi mõrvadest tuli teateid veel 1904. aastal.
Esimene peatГјkk
1886
“Ja kõik ülejäänu, maja, raha ja valdused jätan tingimusteta oma naisele Lucyle.”
Advokaadi ühetooniline hääl vaibus.
Tema ees istuvad inimesed vaatasid proua Lonsdale’i poole.
Mõni oli kade, mõni kaastundlik ning oli selge, et ühelegi teisele sugulasele ei olnud midagi jäetud.
Enne kui keegi midagi öelda jõudis, sõnas advokaat: “Kuus kuud tagasi tehti testamendis muudatus.”
Mitu inimest, kes oli toolidelt pГјsti tГµusnud, istus tagasi.
Advokaat luges: “Oma vennatütrele Mavina Lons-dale’ile jätan tingimusteta viissada naela.”
See tuli üllatusena ning sellele järgnes häältesumin.
Mavinale tundus, et ta ei vГµinud Гµigesti kuulda.
Kui pärast matuseid öeldi, et advokaat loeb testamendi ette, ei olnud ta hetkekski kujutlenud, et onu talle midagi jätab.
Mavina arvas, et onule oli vastumeelne olnud, et tГјdruk tema juurde elama asus, kui tal kusagile mujale minna polnud.
Ta oli end alati tundnud lastekodulapsena, kes peab olema tänulik katuse eest pea kohal.
Kui tema isa Indias tapeti, ei suutnud Mavina sellega leppida, sest kГµigile arusaamatuil pГµhjustel oli kogu tema raha haihtunud.
Ilmselt oli isa raha Inglise pangast kaks kuud enne surma välja võtnud.
Kellelgi polnud aimugi, mis rahaga edasi juhtus.
Kolonel Richard Lonsdale teenis rГјgemendiga Indias, kui ta oma naisega kohtus.
Mõne aasta pärast viidi ta enda palvel üle Inglismaale ning ta jätkas armeeteenistust välismaa asemel kodumaal.
Pisut hiljem suunati ta tööle sõjaministeeriumi eriosakonda.
Ta ostis kauni maja Londoni läheduses