Saatan ja ingel
Barbara Cartland
Kui ema sõidab Šveitsi, lähevad Anita ja tema õed elama sugulaste juurde. Noorima tütrena pole Anital muud võimalust kui minna Harrogate’i, kus elab vanatädi, kes on pühendunud heategevusele. Enne lahkumist väiksest külast, kus ta koos õdedega elab, vaatab Anita taevasse ning mõtleb Lutsiferist ja ümber pöörates näebki teda enda ees! Neiu kohtub temaga uuesti Harrogate’i pumbamajas ja saades teada, et tegu on Ollertoni hertsogiga, palub Anita temalt abi, põgenemaks vana pastori eest, kellega neiu peab vanatädi käsul abielluma.
Autori märkus
“Inglasi võiks pidada partideks, nemadki paterdavad alatasa vees,” on 1750. aastal öelnud Horace Walpole.
Briti vesiravilate ajalugu algab Rooma aegadest, mil supeldi kuumaveeallikates.
Kaheksateistkümnenda sajandi esimesel poolel oli Inglismaal ja Walesis 228 vesiravilat. Tänapäeval on säilinud vaid mõned üksikud, millel on alles raviasutuse maine. Olulisim neist on Harrogate, kus tehakse keskeltläbi 120 000 raviprotseduuri aastas.
1822. aastal ilmunud kirjutiste kohaselt said vesiravilaile iseloomulikud märterluse märgid alguse just Harrogate’ist. Kui uued külastajad esmakordselt väävelkollast, kuuma, kihisevat ja haisvat vett maitsesid, tõmbusid nad tasahilju kõrvale ning sülitasid selle välja.
Keegi luuletaja kirjutas Harrogate’is viibides järgmised read:
“On tavaline arstikabinet Harrogate,
linnas kõikjal sellest pildid on väljas.
Selle mГµju mulle on kГјllaltki hea,
ma üsna jumekas olen ning näljas.
Ma ravist vГµtan viimast
ning pikutan nii, kuidas jaksan.
Ja niimoodi lГµpevad vannid
ning väävlist imbunu maksed.”
Olin Harrogate’is mõni aasta tagasi, kui külastasin Harewoodi – lossi, mis oli koduks printsess Royalile, kes abiellus Harewoodi krahviga. 1759. aastal valminud ehitis on paljude kunstiteoste aardla ning külastamiseks kõigile avatud.
1860
1
Anita nõjatus vastu aeda ning vaatas üle välja väikese metsatuka poole, kus ta tihtipeale istus, kui tahtis üksi olla ning mõtiskleda.
Ta isegi sirutas käe väravariivi suunas, kui nägi üles vaadates äkitselt hajumas pilvi, mis olid olnud terve päev hallid ning tinarasked, ning sädelevat päiksekiirt maapinnale sähvatamas.
Anitale meenus otsekohe salm, mida oli kuulnud eilsel jutlusel.
See oli reverend Adolphus Jamesoni valikuna pisut ebatavaline ning köitis kohe Anita tähelepanu, kui ta Jamesoni pikal, õpetlikul ja uskumatult igaval jutlusel oli juba jõudnud oma mõtetesse vajuda.
“Oo, koidu poeg Lutsifer, sa pattu langenu!” oli reverend Adolphus hüüdnud.
Anitale kangastus vaimusilmas kohe taevast langev ning “igavesest õndsusest” ilma jäetud kaunis peaingel.
Anitat oli alati paelunud Lutsiferi taevast väljaheitmine ning nüüd päiksekiirt nähes pidas ta aru, missugune oli Lutsifer enne patustamist välja näinud.
Anita kujutluses oli ingli nägu kaunis, naeratav ning vaatamata taevalikkusele helkles ta silmis liiderlik pilk, otsekui oleks ingli saatus olnud otsustatud juba enne viimast tegu, mis ta hukatusse viis.
Äkitselt Anita ehmus, sest ta mõtiskelu katkestas hääl:
“Noor daam, kas avate mulle värava või unistate edasi?”
Anita pööras ringi ning tal jäi hing kinni – tema selja taga istus suurepärasel mustal täkul Lutsifer, täpselt selline, nagu ta oli vaimusilmas kujutlenud.
Anita vaatas mehe nägu, mis oli ilus, kuid küüniline ja maine, ta tumedaid silmi tõid esile pilkavalt kergitatud kulmud ning isegi mehe tumedatele juustele viltu asetatud torukübar näis asendavat kunagi talle kuulunud aupaiste sära.
Anitat ehmatas mehe ilmumine, kuid ka mees oli neidu silmates Гјllatunud.
Nähes tüdrukut seismas väraval, mis viis koplisse, kuhu mees soovis sõita, arvas ta, et neiu on arvatavasti pärit mõnest lähedal asuvast talust.
Kuid väike ja südamekujuline suurte siniste silmadega nägu ning pehmete, heledate lokkis juustega ümbritsetud kõrge otsmik e