Salasadam
Barbara Cartland
Oma kodusaarelt Grenadalt ettemääratud abielu eest põgenedes tormab leedi Grania O'Kerry nende pereistanduse hõivanud kurikuulse piraadi komt Beaufort de Vence'i käte vahele. Kas ta on tõepoolest sarmikas härrasmees, kellena ta paistab, või halastamatu lindprii, kelleks teda peetakse?
Autori märkus
Julius Fédori juhtimisel toimunud orjade revolutsioon Grenadal lõppes 1796. aasta aprillis. St. George’si kihelkonnas võitlust ei toimunud.
Martinique, mille koloniseerisid esmalt prantslased 1635. aastal, taasvallutati 1802. aastal brittide poolt.
1976. aastal Martinique’i külastades olin lummatud selle prantslaslikkusest ja maitsvast toidust. Kirjeldasin seda romaanis „Armastuse maagia”.
1981. aastal tegin esimese reisi Grenadale. „Vürtside saar” on sama kena, nagu kirjeldavad seda reisiraamatud, ja ehkki sellest sai 1980. aastal kommunistlik riik, olid sellele ainsaks vihjeks rahvast revolutsiooni toetama kihutavad suured plakatid. See, nagu ma teada sain, oli kulgenud verevalamiseta, ja võluvatel, naerusuistel grenadalastel on külaliste üle alati hea meel.
Troopikametsad, kuldsed rannad ning muskaatpähkli-, kakao- ja banaaniistandused on täpselt sellised, nagu olen selles romaanis kirjeldanud.
Päike särab, eredavärvilised põõsad moodustavad ilmekaid maalappe ning siniselt ja smaragdroheliselt merelt puhuva kerge tuule käes õõtsuvad palmid.
Mida enamat vГµiksime soovida?
Esimene peatГјkk
1795
Grania lippas trepist üles ja jäi üleval kuulatama.
Maja oli pime, ent teda ei kohutanud Гјksnes pimedus.
Teda kohutasid söögitoast kostuvad hääled ja pingeline, et mitte öelda kuri õhkkond.
Möödunud kuul oli Grania oodanud peaaegu lapseliku põnevusega Grenadale naasmist, tundes, et sõidab koju ja et kõik on jälle samamoodi nagu kolme aasta eest pärast tema lahkumist.
Ent kui nad olid jГµudnud rohelistele saartele, mis olid Grania meelest alati sarnanenud sinist merd raamistavate smaragdidega, hakkas kГµik viltu kiskuma.
Kui isa Гјtles, et viib ta koju, oli Grania veendunud, et kogeb samasugust Гµnne kui aastail, mil ta elas, nagu talle alati oli paistnud, maagilisel saarel.
Talle tundus, et selle olid asustanud mitte üksnes rõõmsad inimesed, vaid ka mägede tipus elavad jumalad ja jumalannad ning haldjad ja kääbused, kes liikusid muskaatpähkli- ja kakaopuude vahel nii väledalt, et Graniale jäi ainult tunne, nagu oleks keegi vilksatanud.
„Nii põnev oleks jälle Salasadamasse jõuda,” oli Grania oma isale öelnud pärast Atlandi ookeani tormide läbielamist.
Sile ja selge meri sädeles päikesepaistes ja Graniale tuttavaid laule lauldes mastidele ronivad madrused moodustasid osa tema lapsepõlvest.
Isa ei vastanud ja hetke pärast vaatas Grania talle küsivalt otsa.
„Kas miski valmistab sulle muret, papa?”
Viimastel päevadel polnud isa nii palju joonud kui reisi alguses, ent hoolimata tema „priiskavast eluviisist”, nagu Grania ema oli öelnud, nägi ta ikka veel hämmastavalt kena välja.
„Grania, tahan sinuga millalgi rääkida,” kostis Grania isa, „sinu tulevikust.”
„Minu tulevikust, papa?”
Isa ei vastanud ja siis, otsekui välk selgest taevast läbis Graniat hirmusööst ning ta sõnas: „Mida sa… räägid? Mu tulevik on… sinu juures. Hoolitsen su eest… nagu mamma… ja kindlasti saame… koos väga õnnelikuks.”
„Mul on sinuga teised plaanid.”
Grania vahtis isale umbusklikult otsa.
Siis tuli üks laevaohvitser nendega rääkima ning isa eemaldus Graniast viisil, mis andis mõista, et ta ei soovi vestlust jätkata.
Terve päev murdis Grania pead selle üle, mida isa silmas pidas ja talle öelda kavatses.
Grania oli tahtnud seda isaga õhtul arutada, ent nad sõid kapteniga õhtust ja pärast seda polnud isa võimeline kellegagi arukat vestlust arendama.
Samasuguseks kujunesid ka järgmine ja ülejärgmine päev, ning alles siis, kui laev oli jõudnud juba Graniale niivõrd tuttavate kõrget