Назад к книге «Hertsog hädaohus» [Барбара Картленд, Barbara Cartland]

Hertsog hädaohus

Barbara Cartland

Kui Harlingtoni uus, viies hertsog naaseb 1818. aastal sõjakangelasena Prantsusmaalt, leiab ta oma perekonna lossi nõbu Alvina käe all täielikult laostunult. Peagi mõistab ta, et Alvina on ainus, kes suudaks aidata tal kogu maakonna endist hiilgust taastada. Nende õitselepuhkenud armastust ähvardab aga hävitada mees, kes pretendeerib hoopis ise hertsogitiitlile.

Barbara Cartland

Hertsog hädaohus

Autori märkus 1818

Pärast Napoleoni kaotust kujunes okupatsiooniarmee Prantsusmaal tohutu suureks organisatoorseks probleemiks. Prantslaste arvates pidi küll juhtuma ime, et nad suudaks kõik need 150 000 väesalka ära toita. Nende rõõm võõrvägede saabumise üle muutus peagi meelehärmiks.

Pealegi hakkasid prantslased protesteerima reparatsioonimaksu vastu ja Madame de Staël ennustas, et seda makstakse “esimesel aastal kullas, teisel hõbedas ja kolmandal seatinas”.

Okupatsioon lõppes 1818. a novembris Aix-la-Chapelle’is toimunud kongressiga. Kuid sellega sai Inglismaa endale kaks vaenlast: poliitilise rahulolematuse ja majandusliku madalseisu. Sõjast tagasi pöörduvad mehed leidsid, et maal, mille eest nad olid nii vapralt võidelnud, polnud kohta kangelastele.

Esimene peatГјkk

Harlingtoni hertsog saabus Harlingtoni majja Berkeley väljakul ja vaatas rahulolevalt ringi.

Maja oli silmanähtavalt heas korras ning ta vaatas uhkusega esivanemate portreesid, mis rippusid seintel ja trepi kohal.

Seal olid ka eelmise hertsogi kogutud maalid, mille hulgas terve hulk Prantsuse meistrite töid.

Ta saabus just Prantsusmaalt, kus oli Гµppinud hindama Prantsuse kunstnike geniaalsust, mida ta enne sГµda Napoleoniga polnud osanud.

SГµja lГµpust saadik oli tema silmaring laienenud nii mГµneski valdkonnas, mis teda varem sugugi ei huvitanud.

Ta oli pikk, väga ilus mees, kelle kõnnakusse ja ilmselt ka silmavaatesse olid sõduriaastad jätnud oma jälje.

Naised, keda oli tema elus palju olnud, olid talle öelnud, et ta näib alati otsivat midagi silmale nähtamatut, kuid harilikult pettub selles.

Ta ei olnud päris kindel, mida nad selle all silmas peavad, kuid, tõsi, ta oli õppinud hindama nii mehi kui ka naisi pigem nende isikupära kui väliste omaduste järgi.

Ka oma väga tähtsa positsiooni Wellingtoni armees saavutas ta tänu võimele mõista inimloomust.

Ta polnud mitte ainult juht, vaid, nagu keegi kord Гјtles, tal oli eriline kГјlgetГµmbejГµud, mis on omane vaid suurimatele valitsejatele.

See kompliment ajas hertsogi naerma. Samal ajal lootis ta – kuna ta polnud üldse upsakas –, et see on tõsi.

Nüüd, kui ta kõndis vestibüülist alla elutuppa ja sealt raamatuid täis raamatukokku, mõtles ta, et vähestel meestel on elus niimoodi vedanud kui temal.

Ta oli ilma vähimagi kriimustuseta üle elanud viis kurnavat aastat Portugalis ja Hispaanias, siis Prantsusmaal ja lõpuks Waterloo all, samal ajal kui paljud tema sõbrad ja kaaslased tema kõrval tapeti.

Seejärel, ja mitte ainult silmapaistva sõjamehena, vaid ka diplomaadina, oli ta olnud Raudsele Hertsogile[1 - Iron Duke (Raudne hertsog) – hertsog Wellingtoni hüüdnimi] okupatsiooniaastatel hädavajalik mees.

Tagasivaadatuna oli see kahtlemata keeruline aeg täis pettumusi ja poliitilisi draamasid mitte ainult Inglismaal, vaid kogu Euroopas.

Kuid nüüd, uskumatu küll, oli see möödas ja aasta lõpuks – Waterloost oli möödunud kolm aastat – pidi okupatsiooniarmee koju tulema.

Pärast kõiki dramaatilisi vaidlusi, hetki, kus kannatus katkemas, tehtud ja tegemata otsuseid, mida saatis liitlaste omavaheline lõputu köievedu, suutis hertsog vaevu uskuda, et ta on nüüdseks vaba mees.

Ees seisis küll veel kongress Aix-la-Chapelle’is, mis pidi toimuma oktoobris, armee pidi aga Prantsusmaalt väljas olema 30. novembriks.

Harlingtoni hertsogil olid nüüdseks käsil aga hoopis isiklikud probleemid, kuna Wellington oli tal suve alguses vastumeelselt armeest lahkuda lubanud, et ta saaks oma asjadega tegelema hakata.

Üllatavalt meeldiv oli Londoni saabudes leida, et vähemalt Ha