PГµgenemine paradiisi
Barbara Cartland
Kui Zarina Brydeni vanemad hukkuvad, asub ta elama oma onu ja onunaise juurde. Ehkki ristiema on pärandanud Zarinale tohutu suure hulga raha, on range kindralist onu tema ametlik eestkostja. Ja kui kindral teatab, et Zarina peab abielluma Malnesbury hertsogiga, kes on temast palju aastaid vanem, on Zarina meeleheitel ja tema mõistus otsas. Siis avastab ta ratsutama minnes, et naabermõis müüakse selle enesetapu sooritanud omaniku Darcy Linwoodi võlgade katteks maha. Müüki korraldab Darcy noorem vend Rolfe, kes on selleks puhuks Indiast koju tulnud. Zarina peas areneb mõte… Ta maksab võlad kinni ja säilitab mõisa, kui Rolfe on nõus temaga kihluma, et päästa Zarina sunnitud abielu küüsist. Rolfe nõustub vastumeelselt. Juhtides onu valedele jälgedele, alustavad Zarina ja Rolfe kummalist teekonda…
Barbara Cartland
PГµgenemine paradiisi
Autori märkus
Oksjoneid on korraldatud tsivilisatsiooni algusaegadest peale: orjaturge peeti juba Antiik-Kreekas, inimestega kaubitseti varasel keskajal ja seda tuleb ette veel praegugi. Ameerikas peeti esimene teadaolev oksjon 1662. aastal New Amsterdamis.
Sajandite jooksul on kehtestatud palju seadusi ja reegleid, et oksjonite käigus pettusi ja väärkohtlemist vältida.
Ma uurisin Couttsi panga arhiivist, millal võeti kasutusele pangatšekid, kuid kindlat kuupäeva on raske tuvastada. Tšekkide eelkäijad, nagu vekslid ja muud taolised rahalisi tehinguid tõestavad dokumendid, ilmusid käibele kaheksateistkümnenda sajandi keskel. Esimesed ametlikud tšekiraamatud pärinevad kaheksateistkümnenda sajandi kaheksakümnendatest aastatest.
Esimene peatГјkk 1887
Zarina Bryden astus välja tõllast, mis oli ta Londonist kohale toonud, ja jooksis erutatult välistrepist üles.
Teda ootas juba vana kammerteener, keda Zarina tundis lapsest saadik. “Tere tulemast koju, preili Zarina,” ütles ta. “Süda läheb soojaks, kui te siin olete.”
“On tore taas kodus olla, Duncan,” vastas Zarina. Nad rääkisid paar minutit, seejärel läks Zarina salongi.
Ta vaatas toas ringi ja silmitses tuttavaid esemeid, mida polnud terve aasta näinud.
Kui ta ema ja isa said rongiõnnetuses surma, oli Zarina sunnitud kodust lahkuma ja Londonisse minema. Seal asus ta elama onu ja tädi juurde. See oli mõistlik otsus, sest nii sai ta astuda Knightsbridge’i noorte neidude seminari, kus õppisid aristokraatide tütred. Zarina leidis sealt endale ka uusi sõpru.
Seltskonda astunud, kutsuti teda kõige peenematele pidudele ja väärikamatele ballidele.
Tema edu ei üllatanud kedagi, sest Zarina polnud mitte ainult ilus, vaid ka muinasjutuliselt rikas. Kolonel Harold Brydeni tütre ja ainsa lapsena päris ta suure varanduse. Samuti päris ta väga palju raha oma Ameerika ristiemalt.
Nimelt kui Zarinat ristiti, tuli ristiema – kes oli Zarina ema sõbranna – Inglismaale käima. Proua Vandersteinis voolas natuke vene verd ja ta oli selle üle väga uhke. Ta nõudis, et ristitütrele pandaks tema nimi. Kuigi ta oli olnud kaks korda abielus, polnud tal endal lapsi. Ja surres jättis ta kogu oma varanduse Zarinale.
Seega oli seltskond Ameerika pärijannast väga huvitatud.
Ja polnud põrmugi üllatav, et seesuguse pangakontoga väga ilus neiu köitis nii suurt tähelepanu. Noored mehed, kes olid palunud Zarina kätt, ei jooksnud mitte ainul tema dollarite järele.
Nüüd, kui hooaeg möödas, otsustas Zarina tagasi maale naasta. Tema jaoks on see alati kodu olnud. Ta oli tahtnud juba varem tulla, ent onu ja tädi olid kartnud, et see äratab temas kurbi mälestusi ajast, mil ta kaotas vanemad.
Ja lastes nüüd pilgul salongis ringi käia, tundis Zarina, kui palju Bryden Hall talle tähendab. Ta nägi vaimusilmas akna all istuvat ema. Tooli, kus istudes oli ema lugenud Zarinale muinasjutte, mida talle lapsena meeldis nii väga kuulata.
Neil oli suur raamatukogu, armastuse raamatute vastu oli Zarina pärinud isalt. Isa oli rääkinud talle võõrastest maadest, kus