Koer, hobune ja tГјdruk
Barbara Cartland
Kui Manella onu, Avondale’i krahv käsib neiul abielluda eaka Dunsteri hertsogiga, tunneb neiu suurt hirmu. Seega põgeneb Manella koidikul koos armsa koera Välgu ja hobuse Heroniga, et alustada uut elu. Väiksesse külla jõudes saab Manella teada, et küla omanik Buckingdoni markii vajab kokka, ning end vale nime all esitledes võtab neiu töökoha vastu. Kui Manella päästab markii elu, saavad nad sõpradeks, ja kui sõprusest saab armastus, võib varjunimi, mis neiule vabaduse kinkis, tema õnne rikkuda.
Autori märkus
Setterit on Inglismaal jahikoerana kasvatatud juba vähemalt nelisada aastat.
Nimetuse on setter saanud ingliskeelsest tegusõnast “set”, mis tähendab kangestuma, tardunult seisma ja sihtima.
Nimetus viitab ka setterile kui linde sihtivale koerale, kuigi tГµu kehaehitus erineb linnukoerte omast.
Setter peab jahti pea pГјsti, et tunda iga linnu lГµhna.
KГµige vanem setteri tГµug on Inglise setter, kes on aretatud spanjeli ja Hispaania linnukoera ristamisel.
Inglise setteri aretas üheteistkümnenda sajandi esimesel poolel härra Edward Laverack.
Inglise setter on suurepärane jahikoer ja seda igasugusel maastikul, olgu see siis kõva pinnas või soo, mets või võsa.
Välimuselt on Inglise setter väga nägus, elegantne, ilusa büsti ja tugevate lihastega koer.
Inglise setteri karv on pikk, siidine ja kergelt lainjas, jalad on kaetud pikkade tihedate karvadega.
Nimetus “markii” tähendab sama, mida markkrahv, kuid viimase algne tähendus on aja jooksul muutunud.
1385. aastal lГµi Oxfordi Гјheksas krahv Robert de Vere termini Dublini markii, mis oli hertsogite ja krahvide hulgas suur pretsedent.
Krahvid panid seda väga pahaks ja 1386. aasta 13. oktoobril pärast Iirimaa hertsogi tiitli loomist termin tühistati.
Somerseti krahv John Beaufort keeldus 1402. aastal markii tiitlit kandmast, sest Inglismaal peeti nimetust imelikuks.
Siiski 1443. aasta 24. juunil sai tema poeg Edmund Beaufort Dorseti markiiks, pärast seda jäi tiitel lordide hulgas püsima.
Esimene peatГјkk 1819
“Ma müüsin koera maha,” sõnas krahv.
Manella vaatas onule hämmastunult otsa.
Seejärel ta küsis:
“Onu Herbert, mida sa öelda tahad? Sa pole ometi Välku maha müünud! See ei saa tõsi olla!”
“Mulle räägiti, et eelmisel aastal oli sinu isal lord Lambourne’iga jahil käies koer kaasas olnud, Lambourne’ile oli looma kiirus ja sõnakuulelikkus muljet avaldanud.”
“Isale meeldis Välk väga, aga ta on minu koer,” vastas Manella. “Ta kuulub mulle.”
Onu silmitses tüdrukut uurivalt, seejärel küsis:
“Kas sul on selle kohta kirjalik tõend?”
“Loomulikult mitte,” vastas Manella. “Pole eriti tõenäoline, et isa kirjutas üles kõik, mis ta mulle andis. Aga Välk on alati minu olnud.”
“Sa ei saa koera Londonisse kaasa võtta,” sõnas krahv. “Seega tuleb Lambourne talle homme pärastlõunal järele.”
Manella hГјГјatas ehmunult.
“Onu Herbert, sa ei saa… sa ei saa mulle niimoodi teha! Ma ei nõustu sellega ega kavatsegi Välgust loobuda!”
Avondale’i krahv sammus üle toa kamina ette.
“Manella, teeme ühe asja selgeks,” sõnas mees. “Sinu isa jättis sulle väga vähe raha ning nüüd oled sa minu vastutusel. Seega peaksid olema tänulik, et teen su heaks vaid seda, mis on sulle parim.”
Manella ei vastanud ja onu jätkas:
“Olen juba niigi palju vaeva näinud, et saaksid veeta hooaja Londonis, kus sinu saatjadaamiks on Westmoore’i hertsoginna.”
Manellale meenus ähmaselt, et Westmoore’i hertsoginna oli väga kaunis naisterahvas.
Neiu oli kuulnud isa rääkimas oma vennast Herbertist, kes olevat naise pärast päris arust ära olnud.
Manella ei lausunud endiselt midagi ja krahv jätkas:
“Enamik tüdrukuid hüppaks rõõmust lakke, kui saaksid hertsoginna endale saatjadaamiks. Ja muide, usun, et leidsin sulle ka abikaasa.”
Manella hingas sГјgavalt sisse.
“Onu Herbert, ma ei taha olla ebaviisakas, aga ma ei soovi endale kaasat, kes on mulle leitud. Tahaksin abielluda kellegagi,