Tormakas hertsoginna
Barbara Cartland
Barbara Cartlandi järjekordne jutustus räägib noorest ja impulsiivsest tütarlapsest, kelle seiklusjanu tirib teda Napoleoni-aegse Prantsusmaa ohukeeristesse ja abiellu mehega, keda ta peaaegu ei tunnegi.
Autori märkus
Suulised abielutõotused tunnistajate juuresolekul loeti Šotimaal seaduslikult kehtivaks kuni 1949. aastani, mil asjakohane määrus tühistati.
Napoleon Bonaparte’i sõjategevuse jätkumist 1803. aastal, millega kaasnes kümne tuhande Prantsusmaal viibiva Inglise turisti sõjavangi võtmine, peeti tol ajal rängimaks inimsusvastaseks kuriteoks.
Esimene peatГјkk 1803
“Vabandage, teie hiilgus.”
Warminsteri hertsog tГµstis pilgu raamatult, mida ta lГµunat sГјГјes luges.
Postijaama kõrtsi privaatvõõrastetoa uksel seisev teine kutsar näppis kohmetult oma sametmütsi.
“Mis on, Clements?” küsis hertsog.
“Ilm näikse halvenevat, teie hiilgus, ja härra Higmani arvates pole mõttekas lahkumisega viivitada. Tema teada on järgmise võõrastemajani, kus võime hobuseid vahetada ja öömajale jääda, tükk maad sõita.”
“Hästi, Clements. Mul ei lähe rohkem kui mõni minut,” kostis hertsog.
Kutsar tegi kummarduse ja lahkus.
Hertsog sulges vastumeelselt raamatu ja napsas pokaali maitsetu veiniga, parimaga, mis kГµrtsmikul pakkuda oli.
Lõunasöök oli olnud kesine – peale vintskevõitu lambaliha polnud menüüs suurt midagi.
Aga mida sa ootad maakolkast, kuhu sellisel aastaajal ühtki tähelepanuväärset külalist ei satu?
Hertsog teadis suurepäraselt, et temasuguse lugupeetava isiku kohta on ebatavaline reisida Šotimaale ajal, mil lumi pole jõudnud veel sulada ja ilmad on äärmiselt muutlikud.
Ent ta oli kibelenud viivitamatult Dalkeithi paleesse sõitma, et arutada Buccleuchi hertsogiga Warminsterist leitud käsikirju, mille kohaselt nad olid Henry VIII kaudu sugulussidemeis.
Seetõttu oli ta halvale ilmale vilistanud ja lõppkokkuvõttes vähimategi viperusteta Edinburghi jõudnud.
Ta oli veetnud mõne öö Edinburghi lossis ning läinud siis Buccleuchi hertsogi paleesse, kus leidsid aset nende pikad, põhjalikud ja erudeeritud vestlused, mida mõlemad asjaosalised vägagi nautisid.
“Warminster on liiga noor,” oli Buccleuchi hertsoginna oma mehele nipsanud, “et kaunite naiste piilumise asemel tolmustes köidetes tuhnimisele aega raisata.”
“Tema hiilgus väärtustab tänapäeva seltsielu asemel oma perekonna ajalugu,” oli hertsog naeratades vastanud.
Hertsoginna oli andnud endast parima, et Г¤ratada Warminsteri hertsogis huvi nende noorima tГјtre, meeldiva neiu vastu, kes oli andekas nii muusikas kui ka maalikunstis.
Ent noor hertsog oli väga taktitundeliselt selgeks teinud, et tema külaskäigu ainuke eesmärk on jutuajamine Dalkeithi palee isandaga.
Kodutee oli kulgenud täis rahulolu visiidi tulemusega ning veendumuses, et äsja alanud aprillikuus on tunda kevade hõngu.
Siiski puhus viimastel päevadel enneolematult tugev tuul, mis pani tõlla konarlikel, külmunud ja libedatel teedel ebakindlalt kõikuma.
Kuid hertsog oli oma raamatutesse nii süvenenud, et ei pannud säherdusi pisiasju tähelegi.
Ta oli ööbinud Thirlstone’i lossis Lauderdale’i krahvi juures ning veetnud paar ööd Floorsis, 1718. aastal Vanburghi rajatud suurejoonelises hoones.
Rohkem polnud tal kellelegi külla minna, mis tähendas seda, et enne piiriületamist ei võõrustanud teda ükski külalislahke pererahvas.
Ja nagu alati, nurises teenijaskond tülika teekonna pärast märksa rohkem kui hertsog ise.
Nojah, teine tõld, millega reisis hertsogi isiklik teener, sisaldas lisaks pagasile mõningaid luksusesemeid, mida polnud väiksema tähtsusega reisijaile ette nähtud.
Näiteks ei reisinud tema hiilgus kunagi isiklike narmasvoodilinadeta, pehmest lambavillast tekkideta ja eriliste hanesulgedest patjadeta.
Tal oli ka mõni pudel parimat punaveini ja brändit, mis tugevast raputamisest hoolimata olid tunduvalt maitsvamad kui külakõrtsides saada olev joogipoolis.
Paraku oli teine tõld keskpäevaks, mil hertsog te