Uhke printsess
Barbara Cartland
Ilona teadis, mida tähendab üksindus. Ta teadis, mis tunne on olla näljane, julmalt koheldud ja kaitsetu. Kuid nüüd läheb Ilona koju. Kõik pagenduses oleku viletsused jäävad seljataha. Ta läheb tagasi Dabrozkasse, väikesesse kuningriiki, mille trooni ta ühel päeval pärib. Ilona naasmist saadab võidurõõm – tema uhke ja sõltumatu rahvas vajab oma printsessi. Ilona on Dabrozka viimane lootus. Vaid tema üksi võib päästa kuningriigi alistamisest, kui abiellub mehega, kes teda põlgab. Mehega, kellesse Ilona juba meeletult armunud on.
Barbara Cartland
Uhke printsess
Esimene peatГјkk
1872
Ilona galopeeris metsiku hooga puude vahel ja vaatas Гјle Гµla tagasi.
Mets hõrenes ja peagi nägi ta säravrohelise rohu ja rikkalikult lilledega kaetud avarat steppi.
Vaatepilt oli kaunis. Rohtla lõppes kauguses puudega kaetud nõlvade all, mis järjest kõrgemale tõustes puudutasid lumiste tippudega mägesid.
Ilona taipas, et lagedal maal olles hakkab ta hästi silma neile, kes talle järgnesid.
“Kas võib miski,” küsis naine endalt, “olla veel masendavam, kui ratsutamine kahe eaka armeeohvitseri ja paari teenri saatel?”
Palee treppidest alla laskudes ja eskorti nähes ei uskunud Ilona oma silmi.
Kui nad minema hakkasid ja Ilona arvates nagu matuserongkäigus edasi liikusid, teadis naine, et ei kavatse enam kaua sellisel viisil ratsutada.
Гњks, mida Ilona teel koju oodanud oli, olid hobused.
Dabrozkast lahkudes oli ta olnud vaid kГјmneaastane, kuid ta ei olnud unustanud, millist pГµnevust pakkus ratsutamine Гјle rohumaade erakordselt tulistel hobustel.
Võrdväärselt Ungari kõige kuulsama ja suurema Hortobágy Puzia tõuga peeti Dabrozka hobuseid sama metsikuteks.
Nagu Dabrozka rahva nii voolas ka nende hobuste soontes kГµige rohkem Ungari verd.
Kuigi mitmed Euroopa maad ja rahvad olid dabrozkalaste veres ja iidses ajaloos esindatud, eelistas Ilona mäletada vaid nende Kreeka ja Ungari esivanemaid.
Ilona tundis, et sarnanes oma välimuselt, iseloomult ja isikupäralt rohkem neile kui kellelegi teisele.
Praegu valitses temas ungarlane viies ta otsusele põgeneda ja nautida vaba tuult oma näol ning kogu ümbritsevat ilu.
Hobust puude vahelt välja juhtides nägi Ilona vasakul jõge, mis hõbedase paelana orgu poolitas.
Impulsi ajel pööras naine hobuse pead ja sööstis järsust kaldast alla. Ilona teadis, et liigub ohtlikult kiiresti, kuid ta oli kindel selle Dabrozka looma vankumatus sammus ega kartnud kukkumist.
Veepiirini jõudes vaatas naine tagasi ja nägi, et tema neljast saatjast, kes talle puude vahel järgnesid, ei olnud veel märkigi.
Nagu Ilona oligi oodanud, oli vesi jões madal ja kuu aja pärast kahaneb see veelgi.
Praegu vulises vesi hõbedaselt üle oma kivise sängi. Vesi oli selge ja võimaldas hõlpsasti põhja näha.
Ilona puudutas kergelt piitsaga hobust, millele loom otsekohe reageeris. Ta juhtis oma ratsu jГµkke ja leidis, et tema oletus osutus Гµigeks. Vesi ei olnud Гјletamiseks liiga sГјgav, tegelikult ei ulatunud see isegi sadulani.
Nad ronisid teisel pool kaldale ja kadusid tiheda männimetsa varju, kuni oli veel võimalus märkamatuks jääda.
Ilona kummardus oma hobuse kaela patsutama.
“Me saime hakkama, poisu,” ütles ta õrna häälega. “Ja nüüd võime lõbutseda!”
Neid sõnu öeldes mõtles Ilona, et ta isa saab küll väga pahaseks, kuid ta ei tundnud selle ees mingit hirmu.
Isa teeb talle peapesu, selles ei olnud kahtlustki, kui teda eskortivad mehed on nii rumalad, et oma kohustuste täitmise nurjumisest ette kannavad.
Ilonal oli tunne, et kui meestel Гµnnestub teda tervena paleesse tagasi viia, ei hakka nad endale pahandusi kaela tГµmbama.
Männid lõhnasid sooja päikese käes hästi ja kuna ei olnud enam kiiret, jätkas ta puude vahel teed, rahulikult oma ümbrust silmitsedes.
Ilona lootis silmata metsloomi, kes teda lapsepГµlves vaimustanud olid.
Dabrozkas võis kohata mägikitse, karu, hunti, ilvest,