Kauboi käte vahele
Liz Madows
Pärast mehe ootamatut surma jäi Jenny tillukese tütrega kahekesi. Siirdudes uuele tööle, hoolitsema haige lapse eest, unistas ta vaid rahulikust elust. Ta soovis end tunda väljaspool hädaohtu. Kohtumine rantšo peremehe, maskuliinselt nägusa Ty Mackeliga, lõi aga segi kõik Jenny plaanid.
Liz Madows
Kauboi käte vahele
1.В peatГјkk
JENNY BUSTER KOHENDAS juuksesalgu kõrva taha, vaatas aukartustäratava ukse poole ja ütles kolmeaastasele tütrele:
“Peame siia minema, siin algab meie uus elu, Ava!”
Ava naeratas ja plaksutas käsi, korrates:
“Jah, jah, jah!”
“Jah,” Jenny naeratas samuti, “on tulnud aeg tutvuda minu uue bossi ja tema perekonnaga.”
Pisut pabistades ja põlvedes värinat tundes tõstis naine käe ning koputas uksele, uurides seejuures maja helesinist värvi ja valgeid trelle. Rantšo oli Jennyle esimesest pilgust meeldima hakanud. Ta otsustas, et paremat paika uue elu alustamiseks on raske leida. Oodates ukse avamist, imetles Jenny tillukest haljasala maja ees. Keegi oli üsna palju vaeva näinud, et tekitada Ida-Oregonis selline roheline oaas. Noore naise pilgule ei jäänud märkamatuks ka korralikult värvitud aed, millega maja ümbrus oli piiratud.
Kui Jenny peremehega vestles, oli viimane talle kinnitanud, et rantšos viibimine on väikesele lapsele täiesti ohutu. Nüüd veendus Jenny ise peremehe väite õigsuses. Jenny oli saabunud siia, et hoolitseda kolme ja poole aastase tüdruku eest, kellel oli avastatud suhkurtõbi.
Laps vajas pidevalt medõe ja hoidja hoolitsust. Jennyl oli võimalus hoolitseda korraga nii enda kui ka peremehe lapse eest. Selline töö oli naisele meele järele ja ta oli kindel, et elu rantšos tuleb Avale kasuks. Ava eest hoolitsemine oli nüüd hiljaaegu mehe kaotanud naise põhiline tegevus.
Mõne hetke pärast avanes uks ja lävel seisis pikka kasvu mees, kellel olid jalas teksad ja seljas vabalt langev särk. Jenny märkis automaatselt, et mehe juuksed hakkavad hallinema.
“Teie olete ilmselt Jenny ja Ava,” ütles mees sõbralikult naeratades ja kätt ulatades. Mehe heatahtlikud sinised silmad tuletasid Jennyle meelde isa lahket pilku.
Jenny surus mehe kätt.
“Jah, need oleme meie.”
“Mina olen Sam Mackel.”
“Rõõm tutvuda,” naeratas Jenny.
Mees noogutas.
“Samad sõnad. Kas jõudsite vahejuhtumiteta kohale?”
Naise autole vaadates ta lisas:
“Palun Dastyl teie asjad majja viia.”
“Aitäh!”
Jenny astus Sami kannul majja. Võõrastetuba oli sini-beežides toonides. Köögis valitsesid puna-valged toonid. Kogu mööbel oli tammest ja hästi tehtud. Järgmises toas, kuhu õhtuti pere kogunes, olid diivanid kaetud pehmete pleedidega. Ühe seina ääres seisis ilmatusuur televiisor, vastasseinas mahukas raamatukapp.
Jenny avas juba suu, et avaldada vaimustust majas valitseva õdususe üle, kui teda katkestas mehe hääl:
“Rutem, Sam! Ta tegi seda jälle!”
Jenny pöördus ja nägi keskmist kasvu noormeest, kes läbi avatud akna tuppa vaatas.
Sam küsis akna poole pöördudes:
“Mis siis seekord, Dasty?”
“Vasikas andis talle jalaga näkku ja lõi poisil vere välja,” vastas noormees.
Jenny, vaadates Г¤rritatult kord Samile, siis Dastyle, kГјsis:
“Kes viga sai?”
“Oo,” ohkas Sam jälle, “minu rumal poeg.”
Akna poole pöördudes ütles ta Dastyle:
“Kohe tulen.”
Noormees noogutas ja kadus.
“Kas teie poeg saab tihti viga?” tundis Jenny huvi, kortsutades kulmu.
Naine ei suutnud rahutust varjata.
“Üldiselt küll,” tunnistas Sam õlgu kehitades.
Märgates noore naise murelikkust, kiirustas ta selgitama:
“See ei ole sellepärast, et ta oleks kohmakas, ta teeb lihtsalt kõige raskemat tööd.”
Siis lisas vabandavalt:
“Ma jätan teid siia, sest pean minema vaatama, kuidas pojaga on. Seadke end palun sisse…”
Sel momendil sisenes tuppa veel Гјks mees.
“Isa, kõik on hästi, ära muretse!”
Seda mehelikku häält kuuldes jooksid Jennyl külmavärinad üle selja. Ootamatult ta punastas ja muutus asja eest teist taga rahutuk