Spartacus

Rafaello Giovagnoli

Itaalia kirjaniku tuntud ajalooline romaan.

G.В GARIBALDILT GIOVAGNOLILE

В В В В Caprera, 25. juuni 1874. a.

Minu kallis Giovagnoli!

Ma otse neelasin teie «Spartacust», hoolimata sellest et mul on vähe aega lugemiseks, ja ta äratas minus vaimustus- ning imetlustunde.

Ma loodan, et teie kaaskodanikud hindavad teie teose määratu suuri väärtusi ja et selle lugemine sisendab neisse võitmatut kindlust võitluses püha vabadusürituse eest.

Teie, r o o m l a n e, kujutasite mitte parimat, küll aga hiilgavaimat epohhi suurima vabariigi ajaloost – epohhi, millal uhked maailmaperemehed hakkasid juba vajuma pahe ja laostumise kuristikku, kuid kombelõtvusest ja pahedest hoolimata ulatusid nagu gigandid kõrgemale kõigi epohhide ja rahvaste eelnevaist põlvkondadest.

В«KГµigist suurtest meestest suurim oli Caesar,В» Гјtles Гјks kuulus filosoof, ja just Caesari isiksus on vajutanud pitseri teie poolt kujutatud epohhile.

Spartacuse – selle orjade Lunastaja Kristuse kuju olete teie välja raiunud Michelangelo peitliga, ja mina, vabaduse saanud ori, tänan teid selle eest ja nende erutushetkede eest, mis ma läbi elasin teie raamatut lugedes: kord innustusin ma rudiaariuse suurepärastest vägitegudest, kord niisutasid pisarad minu nägu; jutustuse lõpul aga tundsin ma pettumust sellest, et ta on nii lühike.

Säilitagu meie kaaskodanikud mälestuse neist kangelastest, kes kõik puhkavad meie kodumaa mullas, mis iial enam ei kanna ei gladiaatoreid ega isandaid.

Alati teie

В В В В Giuseppe Garibaldi

I peatГјkk

SULLA HELDUS

Neli päeva enne novembri iide (10. novembril) rooma ajaarvamise 675. aastal, Publius Servilius Vatia Isauricuse ja Appius Claudius Pulcheri konsulaadi ajal olid Rooma tänavad juba koidikust alates rahvast täis. Murruna voolas inimesi kõigist linnaosadest Suure Tsirkuse poole.

Esquilinuse ja Subura kitsaste kõverate ja rahvarohkete tänavate poolt, kus elas peamiselt lihtrahvas, liikus inimsumm aina suurenedes mööda peatänavaid – Trahterite, Pottsepa ja Uut tänavat – ühte suunda – tsirkuse poole.

Kodanikke, töölisi, proletaarlasi, vabaks lastud orje, vanu, vigaseid ja armidega kaetud gladiaatoreid, uhkete leegionide puruvaeseid ja sandiks tehtud veterane, naisi lihtrahva hulgast, narre ja veiderdajaid, tantsijatare ja vilgaste laste salku läks lõputu roduna. Rõõmsad näod, lõbusad pilgud, muretu jutt ja kerged naljad andsid tunnistust sellest, et rahvas läks mingisugusele armastatud vaatemängule.

Kuningas Tarquinius Priscuse poolt 138. aastal Rooma asutamisest arvates ehitatud tsirkust hakati nimetama Suureks 533. aastast alates, millal tsensor Quintus Flaminius ehitas teise, tema nime järgi nimetatud tsirkuse.

Suur Tsirkus, mis asetses Murcia orus Palatinuse ja Aventinuse künka vahel, polnud sündmuste ajaks, mida selles raamatus kirjeldatakse, veel saavutanud neid tohutuid mõõtmeid ega seda toredust, mis andsid talle hiljem Julius Caesar ja Octavianus Augustus. Siiski oli see määratu suur majesteetlik ehitis, mille pikkus oli kaks tuhat ükssada kaheksakümmend ja laius üheksasada üheksakümmend kaheksa rooma jalga ja mis mahutas üle saja kahekümne tuhande pealtvaataja.

Tsirkusel oli enam-vähem ovaalne kuju; läänepoolses otsas oli ta sirgjooneliselt ära lõigatud, tema idapoolne ots aga sulgus poolringiga. Tsirkuse lääneosas asetses oppidum – kolmeteistkümne kaarega ehitis. Keskmises kaares oli üks tsirkuse kahest peasissekäigust, mida nimetati Paraadväravaks. Selle kaudu tuli areenile rongkäik jumalate kujutustega, ja selle ilmumine oli mängude algamise märgiks. Ülejäänud kaheteistkümnesse kaarde olid paigutatud tallid või «kongid», kus asetsesid vankrid ja hobused, kui areenil peeti võiduajamisi, ja gladiaatorid ning metsloomad, kui toimusid verised võitlused.

Oppidumi juurest laskusid täisringidena alla rohkearvulised astmete read – istmed pealtvaatajate jaoks. Istmete read lõppesid portikuses, kaarte all, kus olid kohad suursuguste naiste jaoks.

Paraadvärava vastas oli Triumfivärav